Nädalavahetus (21-23 september)

Otsustasime 6-liikmelise seltskonnaga nädalavahetusel, et aitab Jogjast ja lähme Semengali. Rentisime auto ja panime leekima laupäeva hommikul kell 5. Sõit sinna kestis 2 tundi, ülejäänud 2 tundi sõitsime ühest linna otsast teise, vot nii suur on suuruselt teine linn Indoneesias. Tänu reostatud õhule oli seal raske hingata ja palju kuumem kui Jogjas. Õnneks keegi meist keema ei läinud ja isegi päikesepõletusest suutsime võlukreemi abil pääseda.

Ööbisime Natani, laheda indoneeslase, pere juures. Tundsin piinlikust, et sadasime sinna sisse ilma külakostita, nagu Eestis kombeks. Kuid Indoneesias on vastupidi - Natani ema vabandas ette ja taha, et tal ei olnud meile midagi pakkuda. See- eest hommikusöök oli rikkalik! Pole siiani nii head indoneesia toitu saanud, kui sel hommikul.

Semengali sissesõites avanes ilus panoraam, sest linn asub orus. Muidugi nüüd, ajaga, on linn laienenud ka järgmistesse orgudesse ja mäenõlvadele.

Indoneesia on ikka väga mägine maa, veendusin selles pühapäeval, kui Semengalist lahkudes mägedesse sõitsime. Mina, pagan, pidin äärepealt palvetama hakkama, et meie tuttuus pereauto mäest üles jäksaks ikka ronida. Õnneks ei läinud seekord vanajumala abi vaja. Kui me pärast 2 tundi  üles jõudsime, avanes meile uskumatult ilus vaade - selle nimel oleksin jalgsi ka sinna läinud. Parkisime ühe tühja hüti juures, mille omanik oli salapäraselt juba viie minuti pärast kohal. Järjekordne näide indoneeslaste lahkusest, ta juhatas meid kose juurde, nimega Kedang Keyung ja oli meie giid lausa 2 tundi ja ei tahtnud selle eest midagi.

Kedang Keyung oli väga salapärane ja müstiline koht, sest kose juurde saamine oli väga keeruline. Lõpuks, kui olime paar pisemat oja ületanud ja vastu kive enda jalgu siniseks löönud, olimegi kohal. Idülli nimel pidime tüdrukutega väiksema kose alla ennast märjaks tegema. Lõpuks voolav vesi, ei mingeid kopsikuid pesemiseks! Kui olime õnnelikult tagasi auto juures tõdesime, et tegemist oli toreda nädalavahetusega ja kõigi hinged olid täidetud headusega.

Tagasiteel saime teada huvitava fakti, et meie autojuhil, Natanil, ei olnud autosõidu lube. Vot nii käib see Indoneesias.

Mõned Pildid Senegalist:

Venelane, poolakas, mehhikolane ja timorlane ( Timor- Lestest) Senegalis.

Indoneesias on palju mootorrattaid ja te ei kujuta ette kui palju imelisi funktsioone nad neile leiavad. Nagu näiteks see Chicken Man. Need kanad olid elus, kuid sihtpunkti jõudes on ilmselt nii mõnigi munemisvõimetu.

Rannas. Natan, lahe indoneeslane, tagaplaanil. 

Tahtsime ujuma minna...

Pehme kivi kose juures 

21.septeber

Kui esimene indoneesias oldud nädal tundus mega pikk, lausa üks mu elu pikemaid, siis teine nädal on möödunud linnutiivul!  Kui eelmise nädala peale mõeldes tekkis hirm, et aasta on ikka väga pikk aeg siis selle nädalaga võrreldes möödub aasta kiiresti. Ehk põhjustas selle nädalase kiiruse see, et tegemist oli esimese koolinädalaga.

Olen alati klassis olnud üks lühemaid.Kuid nüüd on saatus pöördunud ja indoneesia tantsusaalis olen tõeline koljat. Mu jalad tunduvad nii suured võrreldes väikeste indoneesia neidude jalgadega. Päris kohmakas tunne on. Muidu on tunnid üsna rasked, kuid põnevad. Tuli välja, et võisime võtta ainult 4 ainet semestris, õnneks on need 2/3 korda nädalas, nii et päris hea koormus. Lisaks koolitundidele hakkan käima pühapäeva hommikuti joogas ja loodetavasti kabuera tunnis. 

Minu aineteks on Jogja traditsiooniline tants, Bali traditsiooniline tants, body knowledge ehk selline karl saksi moodi tund ja traditsioonilise muusika tund. Järgmine semester saan põnevamaid aineid võtta, sest siis tean juba keelt. Näiteks on siin sellised ained nagu tantsukriitika, tantsuteater või tantsu manageerimine. Päris huvitav! Siinkohal ütlen ausalt ära, et mulle meeldivad mu Viljandi kursusekaaslased palju rohkem kui siinsed. Igatsen teid seal kaugel ! 

Eile sadas esimest korda vihma, hakkame vihmahooaega sisenema. Sadu tegi mind väga õnnelikuks, sest siis oli veidi jahedam. Ühtlasi lõi ninna ka Eesti lõhn, naljakas, poleks kunagi arvanud, et selline asi on olemas.

Ütlen ausalt, et mul on paarist siinsest asjast juba isu täis. Nagu näiteks keelepurssimisest, tahaksin juba aru saada, tunnis läheb nii palju tähtsat infot kaduma tänu keelebarjäärile. Kõrini on ka WC-st, kuna paberit siin ei kasutada, loputatakse tagumikku veega ja tänu sellele on perse kogu aeg märg. See on kõigile meile, välismaalastele, probleem.Peaaegult iga kord arutame, et kuidas seda ikkagist täpselt teha tuleks. Keegi peaks meile ette näitama. Igatsen ka normaalset dušši, kus sa lihtsalt keerad nuppu ja jahutav vesi langeb su peale, ma ei taha mingit ämbrit ja kopsikut varsti nähagi. Ühesõnaga igatsen mugavusi, mis on muutunud mu vajadusteks. Kuid see on seiklus ja olen valmis ennast selle nimel märja tagumikuga ebamugavalt tundma :)

Ilmselt tänu teistsugusele kliimale on mu keha hakanud vingerpussi mängima. Näiteks iga kord pärast söömist hakkab mul halb. Mitte, et mul otseselt oleks põhi alt ära, kuid sees keerleb ja paha on olla. Õnneks kaob see kiiresti ja umbes 20 minuti pärast on juba täitsa ok olla. Kui võtta arvesse seda ebameeldivust  ja et ükski toit ei ole väga maitsev, hoidun natukene  söömisest. Ja tänu sellele olen umbes 2 kilo kaalust alla võtnud, juheii! Valetan, üks toit on mis mulle väga maitseb ja selleks on mahalad, ostsin endale selle tarbeks isegi blenderi. Mul ei ole voodit, ei kodu, kuid vähemasti on mul blender. 

Praegu elan koos Arieni ja Gajuga, lahedad indoneesia tüdrukud. Lisaks  neile on ka Arieni vanaema ja ta vend.  Magasin lausa kaks ööd vanaema kaisus, siis kui Arieni vanemad ka külas olid ja ruumi vähe oli. Mul on hea meel, et nad võtsid mu väga kiiresti omaks. Vanaemale olen uus lapselaps ja nad kutsusid mu Sumatra saarele külla. Hea, et mul on oma indoneesia perekond. Irieni ja Gajuga saab ka igasuguseid asju teha, sest nad mõlemad on väga aktiivsed ja avatud uutele kogemustele! Siiski see idüll ei kesta kaua, sest kuu pärast kolime siit välja, Iiren kolib Põhja-Jogijasse koos enda vennaga, kuna ta kool on seal ja siin, külapiirkonnas, vaadatakse imelikult kui poiss ja tüdruk ühe katuse all koos elavad. Pealegi ei ole siin tingimused kõige paremad. Mul on juba uus elukoht ka olemas, hakkan elama koos välismaalastega, kahjuks. Hakkan elama koos malagassi, poolaka ja veel uhega, kuid pean tema rahvuse kohta veel uurima.

Täna, reedel, on mul vaba päev. Mõtlesin, et puhkan, aga ei! Sai võitu minu püsimatu poolus ja otsustasin sultani paleed külastama minna. Kas teadsid, et Jogja sultan elab endiselt oma palees!? Loodan et mul avaneb võimalus täna talle silma teha.

15.septeber

Esimene nädal.

 Läksime neljapäeval randa. Rentisime auto ja hakkasime vasakukäelises liikluses pusserdama ookeani poole. Kui mind pärismaalased ära ei söö siis hukkun indoneesia hullus liikluses J Vähemasti sel korral jõudsime ookeani juurde. Jep, nägin esimest korda elus ookeanit! Tundsin ennast väga väiksena suure veekogu kõrval. Kargasin lapsikult ookeani ääres, sest see oli nii ilus! Rannas sai hobusega ka sõita, väga idülliline, minule piisas ainult ookeani jõllitamisest. Hiljem, kui olime enda India ookeani vaimustusest üle saanud sõime grillitud maisi ja jõime kookospiima otse kookonist. Leidsime väikese hotelli, mis oli tegelikult lihtne rannas olev hütt. Jutustasime küünlavalgel, sõime. Öösel lamasime selili liivale, kuulasime ookeanit, vaatasime tähti ja jälgisime krabide igapäevaelu. 

Järgmisel päeval sõitsime teise randa.Tee oli küll üsnagi tühi kuid see-eest kõige käänulisem, kus olen kunagi sõitnud, põnev oli. Siin on nii ilus! Vulkaanilised mäed ja nende nõlvadel põllud, just nagu loodusõpetuse õpikus. Kuna ei teadnud, mida nad põldudel kasvatavad, jõudsime ühise järelduseni, et ilmselt on tegemist terroristide kasvandusega.

Teine rand oli veel ilusam kui esimene. Seal käisime ujumas, mitte küll otseselt ookeanis, vaid sinna suubuvas jões. Paljud paljud paljud indoneeslased tahtsid meiega, valgete inimestega pilti teha. Sellepärast pidimegi kogu aeg vees ulpima, sest sinna nad meile järele ei tulnud.  Mul sai sellest superstaari staatuses nii kõrini, et mõtlesin, kui keegi järgmine kord minuga pilti tahab teha siis pildistamise hetkel teen rämeda grimmassi, hihihi kättemaks on magus!

Õhtuks tulime tagasi Jogijasse. Läksime art cafesse, kohtusime taas suure ja paksu rastafaariga, läksime hiljem reggaebaari. Mina, Helena ja suur paks rasta läksime rolleriga, teepeal laulsime kõva häälega Hit the road Jack –i, lõpmatuse tunne oli. Kahjuks mängiti baaris üsna mainstreami, ainult Bob Marleyt, oleks tahtnud rohkem kuulda indoneesia reggaet.

Muidu ööbin praegu Ewelini juures, ta on lahe poola tšikk. 

Esmaspäevast hakkan koolis käima, ootan juba põnevusega. Veidikene kardan ka.

Seltsond kellega ookeanit nautimas käisime: 

12.september

Täna käisime maju vaatamas. Kiindusin ühte majja meeletult, sest seal oli KOLM BASSEINI! Kahjuks oli tegemist kohaliku kalakasvandusega aga vähemasti meie aias. See tähendab ainult üht, sinna kolides, sööme iga päev kala. Kuna tegelikku omanikku ei olnud seal siis ei ole veel sinna kolimine kindel. Kui Eestis on tavaline,  et renditakse maja mööbliga siis Indoneesias ei ole majas mitte midagi. Paljudes puudub isegi WC, dušš, soe vesi. Veab meil, et valged oleme, sest isegi kui  haiseks nagu sead siis ikkagist kõik kummardaksid meie ees. Selle 3 basseiniga maja rent oli AASTAKS 5 000 000 rupiat, mis kolmekesi elades tuleks umbes 160 eurot näkku. Pole paha!

Osadel omanikel on ranged eeskirjad, näiteks võivad majas elada ainult mehed või ainult naised, juua ei tohi ja kui peo teed siis pead kõik naabrid ka kutsuma. Maja otsimine käib siin nii, käid külas ringi ja küsid, kas keegi teab, kus renditakse maja. Ja keegi alati teab kedagi, kes teab kedagi. Tegelikult käib kõik siin Indoneesias nii. Näiteks väideti, et siin ei müüda kanepit vaid antakse seda sõbralt sõbrale ja tasuta, väga ei usu seda...

Eile saime kokku Souluga, kes ise kirjeldas ennast kui  little and fat man with long dreads. See kirjeldus oli väga täpne, pidavat olema üsna kuulus luuletaja ja sotsiaalkriitik. Mina, Leenu ja Marco saime temaga kokku art cafes. Tore oli rääkida kohalikuga, kes teadis sotsiaalelu, ta andis ka infot renditavate majade kohta. Kuna ta teadis kõiki sealt pubist siis meie laudkond suurenes ja suurenes. Ilmselt oli see ka tänu sellele, et oleme kahvanäod. Kõik üritasid meie elukoha probleemi lahendada. Saime Aliga tuttavaks, kes tegeleb kasutatud motikate müügiga, lubas meile odavalt motikaid müüa. Hoiatati, et kõik naeratavad inimesed ei ole tegelikult heatahtlikud. Anti vihjeid kuidas kaubelda tänavatel jne jne. Tore oli. Reedel lähme sinna terve seltskonnaga ja kuna koht pannakse kell 23.00 kinni on plaan edasi minna Soulu lemmik reggeapubisse, pidi väga kuulus olema ISI õpilaste hulgas. 

Kuna Tanel ütles, et kõige meeldejäävamad kogemused saad üksinda seigeldes, läksingi üksi linna. Teiseks põhjuseks oli see, et mul ei ole midagi selga panna, mis ulatuks pahkluust, kaelani ja kataks käed ka ära nagu koolis nõutakse. Eelmine kord käisin linnas koos Jugnusega, laheda leedulasega. Juba enda tänaval kõndides tundsin, et on suur vahe, kas liikuda linnas üksi või kellegagi koos. Kõik lehvitasid, küsisid kuhu lähen, pakkusid taksoteenust jne. Eirasin viisakalt neid kõiki, peatänavale on jalutada ainult 60 minutit.  Siiski ei saanud  lõpuks lahti ühest indoneeslasest.  Lõpuks andsin alla ja ütlesin, et okei vii mind siis centralisse aga maksan ainult 5000 rupiat, mis on väga vähe. Ta ei olnud sellega nõus, arvasin, et jess saingi temast lahti. EI. Kümne meetri pärast jookseb ta mulle järgi. Tema sõber oli valmis selle raha eest mind linna viima ja isegi väikse tuuri tegema. Viiski mind odavamaisse riide poodi. Inimesed on siin abivalmis või oli see jälle tingitud minu nahavärvist. Kõik tahavad siin valget naist endale naiseks võtta või vähemalt temaga sõbraks saada. Igatahes, sattusin üksi linnas olles mitmesse seiklusesse ja mul on hea meel, et tegin seda üksi.

Elu on seiklus!

       Taldrikule jäi kahtlane kaun, mis meenutas rohelist tšillit, kuid mõõdult oli liiga tilluke . Arvasin, et jätan selle taldrikule - suu niigi õhetas juba indoneesia tervast toidust.“ Ei „ ütlesin endale, „elu on seiklus“. Hammustasin väikse tüki kaunast. Ja kas see oli tšilli? Muidugi oli  ja veel nii tugev! Mu suu polnud kunagi nii põlenud! Olin tõeline dragon! Jõin pärast 3 klaasi vett, ilma oleksin vist otsad andnud! Pärast lugesin kusagilt, kus pöörati tähelepanu pisikestele rohelistele kaunadele, pidavat kõige vürtsikamad olema, olidki.

Olen eesmärgiks võtnud proovida nii palju Indoneesia toite  ja mereande kui võimalik. Näiteks eile sõin kalmaari. See oli täitsa normaalne (loe: mitte väga maitsev).  Üks normaalne toidukord maksab 60000 rupiat( u. 0,5 eurot). See sisaldab, juua, riisi ja mingit kala, mereandi vms. Kõik toidud on väga vürtsikad.

Indoneeslased on väga ilusad. Nad ei ole neegrid ega kollased, ei pilusilmad ega sinisilmad. Neil on lai nägu ja karedad/tugevad mustad juuksed. Nad ei ole lühikesed ega pikad, vaid tugeva kehaga. Nad ei ole meeletult temperamentsed ega liiga tagasihoidlikud. Kuid nende miinuseks on see, et nad ei ole väga täpsed. Üks tüüp ütles midagi sellist indoneeslaste kohta: Nad ei ole küll kanepi laksu alla aga käituvad küll nagu oleks pilves. Väga õige!

Muideks, nüüdseks olen Jakartast Yogijakartasse lennanud.  Üritame endale kodu leida, praegu elame veel  päeva hostelis(homsest peame ise maksma hakkama). Elukohta on siin raske leida. Meie õnneks on õues nii soe, et saab ka pargis magada.:) 

Jogija on MEGA lahe linn. Ma ei hakka üritamagi kõiki enda emotsioone kirjeldada! Te peate tõesti  ise siia tulema! Paljudele Darmasiswa stipendaatidele on siin nii väga meeldinud,  nad on abiellunud mõne indoneeslasega ja siia jäädavalt elama tulnud. 

Ühel seinal oli grafiti sõnumiga“ lawless city“ Tõesti, siin ei oleks nagu ühtegi seadust, kuid kõik töötab valatult! Jugnus, lahe leedulane, kes tutvustas meile linna, ütles, et tema võrdleb Jogijat Jamaicaga ainult siin ei ole ühtegi probleemi. Jah, ükski sõna ei ole piisav kirjeldamaks selle linna ilu ja võlu. 

(Siiski ma ei ole nii naiivne, ilmselt õpin aastaga linna pahupoolt tundma.) 

Siin on veel nii palju harjumatuid asju, näiteks moslemite palvus kell 4.00 öösel, mis tuleb üle linna kõlaritest(algas just praegu ka). Või Kanad/kalkunid/veidrad linnud, kes kaagutavad nii kõvasti, et ma ei saanud täna öösel magada. Riisi süüakse käega. Inimesed on vabad ja sõbralikud. Inimesed, kes tahavad valge inimesega pilti teha. WC puudub paber vaid on kanister veega. Nii palju on teisiti!

Möödunud  on ainult neli päeva, kuid tundub nagu oleksin siin olnud kuu . Nii palju asju on veel juhtunud, kuid kahjuks ei jõua kõigest siia kirjutada. 

Indoneesia tänav. Esimene pilt uue telefoniga !

Eile nägin unes, et olen Eestis, Viljandis, Elari kaisus. Ilma koduta tekib koduigatsus.  

 Millestki tuleb ikkagist alustada, algusest?
Okei, nii lennukiga sõitmine oli nagu mõni lõbustuspargi atraktsioon! Siiski ei kaalu ma stjuardessi eriala.  Nalja pakkus see, kuidas lennutöötajad üritavad jätta mulje, et see lendamine on inimesele väga normaalne ja loomulik. Toovad süüa, ulatavad ajalehe, naeratavad sõbralikult, kuid samas loksutavad kohvi üle ääre, silmadest paistab tüdimus, mitte rõõm. Lendamine on  ikkagist midagi väga ebainimlikku! Tundsin seda ebaloomulikkust enda kehal. Veenid, mu kaelal, laienevad ja tukslevad, hingamine kiireneb, seest läheb õõnsaks, kõrvad lukustuvad. Mind nad ära ei petnud.

 Aga Te ei kujuta ette kui priviligeeritud olin Tallinna lennujaamas- mul oli isiklik turvaja Kaur Orgusaar!

Olin kuulnud palju, kuidas inimene, kelle kõrval lennukis istud, räägib sulle terve oma eluloo ja puistab südant. Natukene isegi ootasin, et satun kellegi sellise kõrvale, noh, et siis oleks nagu täispakett. Ei sattunud. Juhtus aga nii, Dubaist Jakartasse lennates istusin minu vanuste, pruuni nahaga, poiste kõrvale. Kaheksa tunnise lennu jooksul me eiti ei rääkinud, kuid söögi ajal poetas üks neist oma šokolaadi minu taldrikule, nii muuseas.(Jess!) Kui olime juba maandunud, küsis sama šokolaadi poiss jälle, nii muuseas, mu telefoni numbrit ja tahtis kohtuda.Milleks! Me polnud ju  isegi rääkinud. No ma keerutasin, et mul on poisssõber ja mu telefon vist ei tööta Indoneesias. Õnneks rahuldus ta lõpuks e-maili aadressiga. Eks pean vist harjuma, et valgenahalistele pööratakse siin palju tähelepanu. Igatahes, arvan, et sain siiski täispaketi lendamisest.

Piia kinkis mulle kunagi õnne toova telefonikoti. Võtsin selle siis Indoneesiasse ka kaasa, et seal kaugel maal läheb õnne ju ikka vaja. Kotil oli aga üks viga, telefon kukub sealt kergelt välja. Dubais siis see telefon kukkuski, otseWC-potti. Rüvetasin enda kätt ja võtsin selle sealt välja. Tänaseni ei ole tööle läinud ja kätt pesen igal võimalusel. Palun vabandust, Siim, tegelik telefoni omanik. Nii et ärge mulle helistage.
Mulle tundub, et indoneeslased on väga informatsiooni kitsid. Näiteks meil ei olnud õrna aimugi kuhu meid eile  hommikul kell 6.00 viiakse, selgus, et teise hotelli. Nüüd on infot natukene rohkem, näiteks homme  lähme kell 6.00 lennujaama, et enda ülikoolidesse  lennata. Aga kus me homse öö magame? Ja kus me üldse elama hakkame ?

Riietuse pealt on nad ranged, näiteks üritustel ja ülikoolides on keelatud sandaalid. Kurjam, just ostsin Eestist uued. Tohib käia üle põlve seeliku või pükstega ja kindlasti ei tohi õlad paljad olla. Seda kõike +35 temperatuuri juures. Huhh! Pean vist kõik enda lühkarid heategevusele annetama.

Muide, kõik Darmasiswa programmis osalejad näevad välja nagu Indiana Jonesid. :)

Vaikselt jõuab kohale, et ma olen ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaugel.

PS! Esimesed kirjad tegin ka lahti. Mõjusid väga julgustavalt, aitäh. :)

Lõpuks Indoneesias!

Juhuu!

Uskumatu, et ma siin olen!!! Uskumatu, et vaatan välja ja näen ainult palme. Uskumatu, kui mõnus on  +35 C õhk mu näol.Uskumatu, et pool-neegritest indoneeslased kükitavad nagu ossid IGA maja ees. Uskumatu kui paljude lahedate inimestega ma olen kohtunud. Uskumatu, et LÕPUKS sain internetti. Uskumatu, et Indoneesia tundub palju parem, kui ma ettekujutasin! Uskumatu, et Darmasiswa programm on isegi asjalik. Uskumatu, et viimase kahe päeva jooksul on niii palju juhtunud, et ma ei teagi millest siia kirjutada!
Uskumatu.