Moslemite laulukarussell

See algas neljapäeva õhtul, kui moslemid leelotasid ööni ja alustasid taas hommkul. Tavaliselt kestab call for pray maksimaalselt 30 minutit. Üldse toimuvad siin kahtlased asjad, nägin paraadi, milles lõid kaasa papist  tank ja suur papist hani. Ei tea küll mida need sümboliseerisid. Täna hommikul kõndis järgmine paraad valgesse riietatud moslemi naisi mu akna alt läbi.

Kahe nädala eest hakkasin märkama lammaste populatsiooni tõusu.  :) Kõige veidram selle juures oli see, et lambaid ja kitsi võis näha kesistes tingimustes, aedikutes, mis asusid suurte sõiduteede ääres või mõnes muus veidras kohas. Mõtlesin, et ju ei ole neil siis siin loomaõiguslasi ja see on tavaline kasvatamise viis siin.

Nagu toimuks vandenõu või suur saladus, millest mina ei tea midagi.

Aga ei, kõigel on põhjus! See kõik on selle pärast, et meil on siin täna nimelt püha, isegi koolist oleme vabad. Õpetaja käest sai küsitud, et mis värk on selle reedega. Jutt on siis selline: nimelt sadu aastaid tagasi elas mees, kes oli väga truu jumalale. Tal oli üks poeg, keda ta väga armastas. Kuid juba mitmeid päevi ei leidnud ta loomi keda söögiks küttida. Ta pöördus jumala poole ja palus abi. Jumal ütles, et luban sul su poja söögiks tappa. Mees oli nii truu jumalale, et oli valmis seda tegema, tõstis noa poja kõrile, kuid jumal peatas ta. Ütles, et näen, kui truu sa minule oled, selle eest saadan sulle söögiks lamba, kuid sa pead seda kõigi külaelanikega jagama. Mees tegigi nii ja elas koos oma pojaga elulõpuni õnnelikult.

Nüüd siis selle jutu eeskujul ohverdavad moselmid jumalale lambaid. Hiljem küpsetavad nad liha ja jagavad seda naabrite vahel, nii et järsku saame täna liha süüa! Juutidel peaks samasugune komme olema, nemad teevad veel verega akna peale risti, et jumal näeks, et siin majas on tema nimel ohverdatud. Võib-olla on selle päeva taga veel suurem põhjus aga ei ole rohkem jõudnud uurida.

Toiming leidis aset kusagil kella 7.00 ajal. 

Muud juttu ka. Olen siin vahepeal modell olnud, minu meelest päris lahe kontseptsiooniga

Tõestus sellest et ei ole siin ikka üldse päikest saanud hihih 

Merapi (Mountain of Fire)

“Tell me and I'll forget; show me and I may remember; involve me and I'll understand.”

Ületades sügavat jõeorgu, mis oli nüüd täiesti kuiv ja täis vulkaanikivimit, nähes mahajäetud maju ja õpetades vulkaanipurske tagajärjel vanemad kaotanud kurvasilmseid lapsi saad aru, et maavärin ei ole lihtsalt tühi vibratsioon ja kuum laava ei ole lihtsalt ilusat värvi möga.

Minu suurim kokkupuude vulkaanidega oli siiani 8 klassis, kui loodusõpetuse õpetaja tegi klassis minivulkaani. Mõne vulkaanipurske või maavärina toimumine, jättis mind päris külmaks, sest kõik see juhtus minust nii kaugel. Nii ka 2010 aastal kui Merapi laavat purskas ei mäleta sellest midagi.  Nüüd olen selle kõige keskel, enamus maavärinaid toimuvad minu lähedal ja mõni Indoneesia vulkaanidest on vahetpidamata aktiivne.

Isegi siin Indoneesias, kui sõber näitas mulle põletusarme, mille ta Merapil inimesi päästes sai või rääkis kuidas ta kaks nädalat ei näinud enda nahka, sest tuhka oli nii palju. Isegi siis ei võtnud vulkaane ja maavärinaid tõsiselt.

Merapi vulkaan asub Yogjakartast umbes 30 km kaugusel. Esimene märk Merapist oli tolm. Arvake ära, kes kiirustades maski/salli/ mõne muu suu ette pandava eseme koju jättis... Peatusime väikeses poekeses, kust ostsin sellise haigla maski. Tundin ennast sellega kui pirtsakas välismaalane, kes kardab kohalikelt surmavat grippi saada. Muidu kohalikke tundus paks tolm mitte häirivat.

Järgmine märk oli suur karjääri moodi kraav, mida pidime ületama ja kus sahmerdasid kiviklibu vedavad veoautod. Hiljem seletati, et siin said surma enamus inimesi, sest keegi ei oodanud, et laava nii kaugele tuleb mööda jõeorgu, kust see muidu kunagi voolanud pole. See koht asus Merapist rohkem kui 10 km kaugusel.

Esimene peatus oli pere juures, kes olid indoneeslase head sõbrad ja ühtlasi 2010 aasta Merapi plahvatuse ohvrid. Nagu aru sain siis pereliikmed jäid kõik terveks, sest valisid õige põgenemistee.

Küll aga surid kõik nende loomad ja hävines majatagune tubaka istandus. Piirkond on tuntud oma hea tubaka poolest. Aga nüüd on sinna midagi asemele istutatud: 

Maja taga laiutas see sama kraav, veider on mõelda, et seal voolas kuum laava ja veel veidram on mõelda, et seal oli jõgi: 

Teine peatus oli laste juures. See oli nagu Pirita ridaelamu ainult bambusest,  palju väiksem ja räpasem.

Lapsi oli igas vanuses. Enamus neist käisid ikka päris koolis ka. 

 Läänes on meil õppimiseks vaja mugavaid toole ja laude, kaasaaegseid õpikuid, piisavalt valgust, diplomeeritud õpetajaid ja alles siis võib-olla saab teadmisi omandama hakata. See kuidas indoneeslane ja natukene ka meie, Merapi lapsi õpetas oli tõestus, et ainus, mida õpetamiseks ja õppimiseks vaja läheb on tahe. Ja seda neil jätkus, lapsed asusid kõik väga usinalt ülesande kallale ja suhtusid suure lugupidamisega enda õpetajasse. Ilmselt lähme nii mõnigi kord külla tagasi, järsku õpetan paar lahedat loovtantsu trikkigi. ;)

Kahju oli sellest, et väga palju infot ei saanud sellest, mis nendega 2010 aastal juhtus. Aga võite ise ettekujutada millised õudusunenägusi nad öösiti näha võivad. 

Käib töö ja lõbu koos! Muidugi enne tööd käisime ka ühe väiksema mäe otsa ronimas. Meie indoneeslane arvas, et olime 2000 m kõrgusel ehk mitte kaugel Merapi tipust. Esimest korda elus olen nii kõrgel mäe otsas!

Õnnelikult tipus!

Õnnelikult orus:

Jep. Selline oli siis Merapi. 

Kujutasin ette, et on tõeliselt tore seiklus Merapit vallutada, ega oligi tore aga kokkuvõttes jäi järgi ainult kurb emotsioon.  Koju jõudes sain aru, et sooja veeta, korraliku voodita ja konditsioneerita on mul ikka kuradima hea elu!

Plaan: Merapi

Olen  juba kolm nädalat salamisi haudunud plaani oma esimese mäe vallutusretkest. Kuid iga nädalavahetus on see edasilükkunud.  Neljapäeval võtsin plaanimise tõsisemalt ette. Leidsin endale kompanjonideks paar indoneeslast ja mõne tükikese läänerahvast. Olin juba väga õhinas, et nüüd viimaks, sel nädalavahetusel..! Kuid ei, selgus, et ilmad on juba liiga vihmased ja Merapi vallutamine on eluohtlikuk muutunud, ehk ametlikult ei tohiks matkama minna... Ei ei, armastan ennast liiga palju, et riskima minna.

Veetsin siis selle reede ja laupäeva rõõmsalt enda linnakeses. Reedel käisin ühel traditsioonilise tantsu festivalil(tõesti, neid toimub siin igal nädalal) ja laupäeval käisin võhivõõra indoneeslase sünnipäeval. Lõbus oli. Pühapäeva mõtlesin pühendada endale, lugeda raamatut ja õppida keelt. AGA EI! Olin just enda keeleõpiku lahtilöönud ja süveneda jõudnud, kui Petra, tore tšehhitar, saatis mulle sõnumi „Do u wanna come to merapi now, to the village? Quic answer!“

No eks siis vastasin, et muidugi, olen 10 minuti pärast valmis. Tegin maailma kiireima juuste pesu, otsisin paar matkahilpu selga ja tuiskasin toast välja. Ja juba ootasid nad mind maja ees. Meid oli kokku 5 + üks indoneeslane. Ega mul polnud õrna aimugi kuhu me tegelikult läheme. Tean, et indoneeslane teeb Merapi küla lastega erinevaid tegevusi, õpetab inglise keelt ja kauneid kunste. Olen siin harjunud, et ära parem küsi, just go with the flow, sest kui sa küsid, ei vasta vastus tegelikkusele. Kuid, seda mis mind ees ootas ei oleks küll osanud oodata...

Traditsiooniliste loomade turg

Käisin traditsooniliste loomade turul nädal aega tagasi .

See oli nagu turg Harry Potteri esimesest osast, kus Harry võlukeppi ostma läheb. Traditsioonilste loomade turult võlukeppe osta ei saanud aga sealt sai osta näiteks ahve, suuri büütoneid, nahkhiiri, 3456789 sorti papagoisi, kasse, koeri, öökulle, oravaid, suuri gekosi, väiksemaid sisalikke, kõiki muid karvaseid ja sulelisi. Seal oli sellist värvi papagoisi, mida pole isegi animal planetis näinud. Ja see turg oli täiega suur. Käisin seal lihtsalt suu ammuli ringi. See on kindlasti koht, kuhu soovitaksin turistidel minna. Huvitavam kui loomaaed! Natukene kurb oli ka, metsikute loomade koht ei ole ju kitsastes puurides.

Tegin enda telefoniga paar kehva pilti ka : 

Need tüübid olid õudsad ja ma ei saa aru, kes neid ostab endale lemmikloomaks, sest seda sorti nahkhiired on ohtlikud: 

Nendest väikestest öökullidest oli mul küll kahju, neid on ühes väikses puuris nii palju. Kuid ka nemad tundusid mulle ohtlikud, vaadake kuidas nad jõllitavad teid ! 

Papagoisi siin ja seal: 

Mina nimetan neid machokaladeks. Muidu näevad välja nagu tavalised nunnud kalakesed, kuid kui sa papitüki kahe akvaariumi vahelt eemaldad, ajavad nad uimed puhevile ja värv muutub erksamaks. Vaesekesed hakkavad üksteisega võitlema, sest ei saa aru, et nende vahel on klaas. Mulle meeldis neid lollitada.

Uhkemad linnud naudivad privaatsust:

Traditsiooniliste loomade turu kõrval oli ka traditsooniliste taimede turg: 

Ahvidest ei olegi pilti. Ega neid palju ei olnudki, sest nende müümine on illegaalne ja nägin neid ainult hea õnne tõttu. 

Mu koduke on tilluke...

Joudsime onnelikult ja elusalt minu asjad uude majja veetud. Viisime siis mu kohvri ylemisele korrusele ja OPAA! Mu tuba remonditi, millegiparast tehti betoonist vaike barrikaad ukse ette.( Tahavad mind vist sissemyyrida). No okei, oleks voinud varem oelda. Magasin sobranna juures.

Jargmiseks ohtuks oli mu tuba valmis. Ja OPAA! ohtul hakkas sadama ja arvake ara, kas maja lekkis voi JAA! Onneks mitte minu tuppa vaid mu toa ees. Ilmselt oli barrikaat ehitatud vee takistamiseks. (Nagu palju lihtsam oleks ju katust parandada aga okei..)

Jargmisel ohtul unustas keegi pumba sisse ja kuna veevark on katusel hakkas see sealt ylevoolama ja arvake ara kuhu!? Muidugi, minu toa ette.

Arkasin eile marjas voodis, nagu lapsepolves. Selgus, et ehitatud kaitsetoke ei olnud piisav ja vesi immitses sealt labi, nimelt oli oosel sadanud, minu toa ette. Uus madrats, eelmisel ohtul joonistatud batika muster, vaarstulik Eestist toodud ajakiri - koik sai marjaks.

Aga pole hullu, koik, mis ei tapa teeb tugevaks.


PS! Olen raamatukogus ja siin ei ole tapitahti. :)

Kolisin

LÕPUKS ON MUL KODU TERVEKS AASTAKS!?

Kahjuks lõppes mu elu indoneesia plikade juures ja nüüd elan koos kolme Darmasiswa õpilasega. Kolm poissi ja mina, nad on kõk väga toredad, mul oleks nagu kolm venda. :)

Hihihi. Kuna on varahommik olen ainuke, kes on internetikohvikus ja see tähendab seda, et mul on kiire nett. Olenemata läänelikust nimest  ei näe see välja selline internetikohvik nagu sa ettekujutad. Ikka selline Indoneesia style, koos siblivate sisalike, augulise lae ja lohakalt värvitud seintega. Enivei, siin on mõned pildid minu elust.

Veel ei ole jõudnud pilti teha minu uuest toast aga minu vana tuba nägi välja selline:

Mu toa seinal on kõrvad (või silmad):

Toilet/ Bathroom:

Minu uus kaisuloom (kingitus Irenelt):

Kui pilgu taeva poole tõstad näed banaane!! Ou what a wonderful life!

Kuna bussid siin ei liigu, metrood ei ole ja rongid sõidavad ainult pikki vahemaid siis peamine sõiduvahend on mootorratas. Mootorratast mul veel ei ole aga vähemasti on mul kiiver. Kiivri kasutamine on kohustuslik, kui politseile vahele jääd siis nad konfiskeerivad su sõiduvahendi. Õnneks või kahjuks on ametnikud siin nii korrupeerunud, et pistad pihku mõne ruphia ja pääsed puhta nahaga. Tean, et näiteks lubadetta sõidu eest peab maksma 20 000 Ruphiat( vähem kui 2 eurot ).

Loodan, et enne järgmist kuud saan osta mootorratta, sest selleta olen nagu halvatud - kuhugi ei saa minna. Normaalses konditsioonis roller maksab umbes 5 000 000 Rupiaht (~500 eurt). Pärast aastat saan ratta maha müüa ja loodetavasti kaotan ainult 1 miljoni. Mootorratta rent üheks kuuks on 600 000 rupiaht, ehk osta on odavam. Nägin koolis sellist ratast parkimas ja ta võitis mu südame: 

Ma ei tea, kuidas neid sisalike nimetama peaks. Aga sellised väiksemad ja suuremad tüübid jooksevad pidevalt seintel. Enamus neist peaksid ohutud olema, kuid veidi suuremad, pidid mõni kord hammustama ja lahti laskma alles siis kui sa ta tapnud oled. Raske oli neid pildile tabada, sest nad on väga kiires siblijad. 

Käisime üks õhtu Darmasiswa seltskonnaga klubis. See oli nagu iga teine klubi maailmas. Veider oli see, et muidu riietumisstiililt konservatiivne indoneesia oli piirid kaotanud. Laval olid tantsupiigad nii napis rõivas, et isegi välismaalastel jäi suu lahti.

Enne pidu. Pildil on tore tüdruk Olga, ta on St.Peterburist.

Föönitamine Indoneesia moodi :

Ülikooli campuses toimub iga päev midagi huvitavat. Üks hommik, kui kooli läksin toimus teatrikunsti arvestu. Tegemist oli Java traditsiooniga, kus kaeti kogu keha muda ja värviga. Midagi seotud šamaanlusega.

See kool siin on tõesti lahe ja kunagi pühendan terve postitus selle ülikooli headusele. 

Pean nüüd tundi ruttama aga teile tere hommikust, sest teie kell on 07.00! Aeg tööle minna. Meil on plaan minna ujuma basseini, teeme endale väikestviisi puhkepäeva. Ootan seda juba.

PS! Käisin juuksuris, nüüd mul on õlgadeni juuksed, palju jahedam on. Vb lõikan veelgi lühemaks.

Sähh teile pilte.

Laenasin üks päev Leenult digikat ja pildistasin igat puud ja põõsast, mis tundus huvitav.

1. KOOLIST KOJU JALUTADES

Hati-hati! (ole ettevaatlik!) Millegi pärast on kooli ümber ilus kivitee üles võetud. Töötajad löövad luuslangi vilus :

Tee tundub kuidagi tühi, kuid tegelikult on igas hütikeses keegi, kellele tervituseks kummardada. Jep, Jogjas on kombeks panna peopesad kokku ja kummardada tervituseks. 

Siin on maailma lahedamad bensiinijaamad! 

Ja siis jõuangi koju. Kuid juba sel nädalavahetusel kolin sealt välja. PS. Irene väitis, et  maja ees kasvab  kakaopuu! 

Kui järgmine kord netti saan lisan veel pilte. Praegu rohkem ei jõua, sest nett on nii aeglane!

Toit

Minu kõht on kohaliku toiduga ära harjunud ja iga päev umbes kella 13.00 paiku nõuab mõnda riisi-või nuudlirooga. Enam ei näe kartuliputru uneski! Osates õigeid asju vältid olen päris edukalt pääsenud suurematest kõhuhädadest. Erinevalt teistest.

See ei tähenda, et toite maitsmata oleksin jätnud!

Nagu näiteks praetud rohutirtsud. Alguses oli päris õõvastav tema pea enda hammaste vahele asetada. Aga krõmpsus hästi ja maitsel polnud väga vigagi, meenutas kala. Öösel nägin õudukat, kuidas rohutirtsu zombid suust välja ronivad.

Öleeile sõin jällegist ?merekarpe? Neid saab teeäärsest seafoodi söögikohast. Need olid isegi päris head, natukene nätsked. Kahjuks pärleid ei leidnud ja õnneks õudusunenägusi ei näinud.

Terve hunnik merekarpe:

 Pärlitu:

Tööriistadena kasutatakse siin lusikat, kahvlit või käsi, VÄGA HARVA nuga. Kätega on väga huvitav süüa. Kui lähed kohta, kus ollakse lauanõudega kitsid, pannakse iga ühele lauale ka väike kauss. See ei ole joomiseks! Vaid käte loputamiseks.

Kui esimest korda enda indoneesia famiiliaga sööma läksime, kohta kus kasutasime ainult käsi, jõllitasid nad mind huviga ja naersid. Kuidagi veider oli kätega enda toidu sees sorkida. Hiljem sain teada, et kätega riisi söömiseks  on lausa oma tehnika. Ürgne värk ma ütlen!

Umbes kella 18.00 ajal  löövad leti lahti tee äärsed söögikohad-  väiksed hurtsikud. Seal tehakse tavalisi kohalikke toite. Mõnes kilega kaetud hurtsikus läheb paras pralle ka lahti. Sellistest kohtadest olen seni eemale hoidnud või kui käinud siis mõne indoneesia sõbraga Need on potensiaalsed kohad, kus sind paljaks varastatakse või toidumürgituse osaks langed.

Toitu saab veel osta sellistelt kaarikutelt.. ratas mis on ümberehitatud toidutegemiseks(seda peab ise nägema, et aru saada). Sealt saab osta ka mahla, kus ulbivd imelikud ussid, mis on tegelikud mingisugused riisitooted. Lähevad nagu konnad alla. Mahl pakitakse läbipaistvasse kilekotti, pannakse kõrs sisse ja kinnitatakse kummiga. Selline süsteem toimib päris hästi. Need ratta söögikohad teevad igaüks, külavahel sõites, väga iseloomulikku häält. Mõni kõristab võtmetega, mõni lööb puutükke kokku jne.

Tihti on kassidel nagu veerand saba alles. Keegi ütles, et nad söövad neid. Kohalikud on seda eitanud, kuid kui mõni kassisaba toit mulle ette satub siis proovin ära.

Muide kõige tavalisem kala mida söögikohtades pakutakse on kasskala. Tegime Gajuhga, üks tüdrukutest kellega koos elan, plaani, et millalgi lähme randa kala sööma. Seal pidi olema suur värske kala turg, ostad kala ja kusagil seal kohapeal saad valida, kuidas nad su kala valmistavad, millist kastet tahad jne.

Just lõpetasin kollase arbuusi söömise. Mekkis natukene kõrvitsaselt.

Elevus

Kui lääneriikides avaldad tüdrukule muljet enda Ferrari kollektsiooniga siis siin olime päris sillas poisist kellel on kodus soe vesi, konditsioneer, reaalne dušš ja voodi(mitte maas olev madrats). Nii lihtne ongi Indoneesias lääne tüdrukuid võrgutada.

Kui kohalik omab valgenahalist sõpra on ta tegija. Valgenahaline tüdruksõber annab juba sotsiaalselt kõrgema positsiooni. See tähendab meile, valgenahalistele, palju tähelepanu. Teine pool on see, et lääne inimesed on palju lõdvema püksikummiga.  Ehk pulmade raha jääb alles.

Muidugi ei ole kõik kohalikud sellised nahhaalid ja kõik välismaalased püksikummita. Olen kohanud ka väga toredaid inimesi, kes tõesti tahavad suhelda sinu kui isiksuse pärast, mitte nahavärvi. Siiski tuleb ettevaatlik olla.

Lisaks minu kahvatule nahale on mul indoneeslastele eriskummaliselt oranžid juuksed.  Neil, tumedajuukselistel on raske juuksevärvi muuta. Nii, et jään neile ekstra silma. Mõni päev tunnen ennast kui ahv puuris, kuid enamus ajast kujutan, et olen superstaar. Mis mul ikka kaotada on, kui tahavad minuga pilti teha siis palun väga. Pealegi juba lasteaiast peale olen tahtnud saada kuulsaks, nüüd see juhtus. Pärast aastat hakkan kindlasti  puudust tundma poiste hüüetest tänaval  „Gante“(loe:ilus) ja „i love you“. Siiski pärast pikka väsitavat päeva tahaksin nad kõik enda lasersilmadega läbi seina visata.

Kas olen juba mainud, et mango hooaeg on alanud ?! Esimene märk sellest oli veider kolakas vastu katust-- mango. Nüüd näeb neid rohelisi ovaalikuid tänavatel. Õnneks ei ole veel ühegi mango käest obadust pähe saanud. Tuleb olla sama ettevaatlik, kui Eestis talvel maja ääres kõndides, et jääkamakaga vastu pead ei saaks. Siiski siiani pole kuulnud ühestki mango poolt põhjustatud surmajuhtumist. Muidu puuviljad on palju maitsevamad kui Eestis, nagu näiteks banaanid, mis on siin väiksed ja nende seest võib mõningal juhul leida seemne, kuid mesimagusad. Odavatest ja maitsvatest puuviljadest hakkan ka kindlasti puudust tundma.

Üleeile tähistasin tähtpäeva - kuu aega Indoneesias.

Ausalt öeldes ei oodanud, et siin olemine nii raske on. Aga sinna kuhu on mõtet minna ei vii kunagi otsetee.

Samas hakkan juba nukrutsema, et umbes 8 kuu pärast sõidan Indoneesiast minema ja jälle saab üks eluetapp läbi. Arvan, et esimene kuu oli kõige raskem ja õpetlikum terve aasta jooksul. Mõnikord oli raske situatsiooni nautida, sest koduigatsus oli suur. Nüüd hakkab igatsus taanduma ja siinse eluga olen juba üsnagi harjunud. 

Vaadates Eestis tehtud umbes 2 kuu taguseid pilte, tundub see nii kauge aeg, nagu oleks aastaid  möödunud. 

Olenemata kultuurišokist, mis ilmselt ei ole veel lõppenud, olen õnnelik, et mul on võimalus siin olla. Nii, et julgelt teisele kuule vastu! Rohkem seiklusi, rohkem õppetunde!

Life as a superstar: 

6.oktoober

Käisime eile loomaaias. Sõitsin elevandiga, söötsin känguruud ja kitsi, hoidsin käes püütonit, kätlesin ahviga, vaatasin kuidas karu rattaga sõitis ja tegin palju muud põnevat. Tore päev oli!