I´m singing in the rain...

Tere vihm!

Niisked riided, kopitanud lõhn, putukate populatsiooni kasv- oleme pealaest jalatallani vihmahooajas. 

Toast vihmakeebita väljumine on keelatud. Ning vihmajope olgu tugevast materjalist ! 

Minu vihmakaitse varustus sisaldab musta-rohelist helkuriga jopet ja musti kilepükse. Vihmakeepide valik on siin üsna suur ja laia hinnakirjaga, mitte selline monopolistlik  tantsupeo oma. Näiteks need, kes on peened daamid saavad endale osta kileseeliku pükste asemel.

Nõnda üleni kiletatult jääd kuivaks ja mootorrattaga sõites ei tee veepiisad nii palju valu.

Aga tulin üks õhtu trennist koju ja avastasin, et olen enda toa tule põlema ja akna lahti jätnud. Tänu sellele oli põrandal putukate tiibade kiht. Ning, mis veelgi rõvedam, ilma tiibadeta paarilisi otsivaid ussikesi. Olin siis sunnitud tegema suure puhastuse toas.  Loodan, et sain kõik koristatud ja ükski putukas mulle õhtul kaissu ei poe. Sääski on ka rohkem juurde tekkinud ja rottegi on tihti näha või kuulda. 

Viimase kahe nädala jooksul pole ühtegi päeva möödunud ilma vihmasajuta. Kui sajab siis ikka oavarrest ja tunde järjest. Üldiselt on vist tendents jumalal nutta varalõunal ja õhtul.Õnneks mu toas päris oavarrest ei tule aga mõni loik ikka eksisteerib ja kust ta sinna saab, seda ei ole veel kindlaks tehtud.

Imateadet siin vist üldse ei vaadata, sest siin on pidevalt sama ilm, väljaarvatud vihmaperioodlt kuivale perioodile üleminek. Aga mulle endiselt meeldib vihm aga mootorrattaga sõita on veidikene hirmus.

Keegi küsis kuidas näevad 4 aastaaega välja. Kirjeldasin. Ta tunnistas, et tahaks seda kõike kogeda. Jep, meil, eestlastel, on ikka vedanud enda põneva ilmaga. Nii mõeldes ei tundu isegi kõige hirmsam aastaeg, sügis, nii jubedana.

  

Väike vihje järgmise blogi postituse kohta :

Side lõpp!

Esimene esinemine

Täna ärkasin ärevusega. Täna on väga eriline päev. Täna on mu esimene esinemine indoneesias java traditsioonilise tantsuga. Täna tänan selle võimaluse eest. Juba tänaaaaaa!

.
Siit lingilt näed halva kvaliteediga java tantsu, mitte täpselt seda aga millegi sellisega esinen täna.:)

http://www.youtube.com/watch?v=loedZ5kAUQM




Kuu aega jõuludeni

Mis juhtus Karimun Jawal..

Indoneesias on arvatavasti 18 000 saart, et kõiki saari külastada võtab see oletavasti 48 aastat aega. Mina alustasin Karimunjawa ja veel kahe väiksema saarega.

Teekond Karimun Jawale oli küll tüütu aga seda väärt. Kokku 6 tundi bussiga ja 2 tundi laevaga. 

Siit pillun veel ühe fakti, et Karimunjawa tähendab java keeles " kivi, mis on visatud Jaavalt".

Selle pildi tegemise ajal ei olnud ma õnnelik.Istuda polnud kusagil ja kui hea koha leidsin siis tulid mingid nolkidest välismaalased mu vaate ette.

Lõpuks hakkas meie saar paistma ja tuju läks paremaks.

Esimenese asjana imestasin sadamas väga väga läbipaistva vee üle.(see pilt on võetud küll netist aga nii ta oligi):

Puhkasime, jalgu ja tagumikku busiisõidust, restoranis päikseloojangu saatel. Selleks ajaks oli tuju juba päris hea...

Häbi oleks sellel saarel olla ja mitte kala süüa. Võimalik, et parim kala mida kunagi söönud olen.

Järgmistel päevadel rentisime rolleri. Tiirutasime mööda saart ringi ja otsisime inimtühju randu. Meid saatis edu. 

Muusa saaga... Penny tahab teha fotonäituse ja aeg-ajalt olen poseerija

Tee paradiisi:

Mina ja mu boyfriend (või siis petis) päevitamas:

Muusa saaga jätk. Pahuralt paradiisis:

Vasakul olevas hotellis me ööbisimegi. NOT! In your dreams! Üks öö kõige odavamas toas maksab 600 000 ruphiat ehk umbes 60 eurot. Kuna hooaeg oli läbi siis seisis kuurort tühjana, õnneks.

Veel üks rand. Mängisin näkineidu. Nii soe vesi oli, et seal saaks kiirnuudleid keeta. Sel päeval oli taevas pilvisem:

Kui peaksin pildile pealkirja panema siis selleks oleks tsitaat: " Free your mind and your ass will fallow" Lihtsalt niisama supermani positsioonis. 

Postkaart:

Siis kui õnnelikud olime, et lõpuks saame päevitades pruuniks ja ei teadnud, et nädala pärast oleme nahka kooruvad maod:

Nii palju sinist!

Kiirustasime paadile tagasi, sest vesi hakkas tõusma. 

Järjekordselt ilus lõpetus suurepärasele päevale:

Siis kui me juba põlenud olime. Tol päeval olin mustlane.

Aga üks õhtu ei lõppenud hingematva päikseloojanguga vaid äikesetormi vaatamisega kail.Kusjuures vihma ei sadanud.

Ühes kohas kasvasid puukesed vees.Sinna viis laudtee, mis oli ka ainuke asi, mis tuletas meelde, et tegemist on rahvuspargiga ja oli näha mõningast pingutust.

Noh. Tegelikult juhtus palju rohkemat sel reisil aga kõike ka rääkida ja pildistada ei saa. Uskumatu, et ma seal käisin ja seda kõike nägin!

Aga.... Minnes randa, kuhu enamus turiste ei satu, peab enne liivale saamist ületama meetri pikkuse prahi valli. Oled jõudnud liiva peale ja proovid unustada selle selja taga oleva rõveduse. Lähed vette. Ei näe vetikaid. Näed kilekotte, mis on osaliselt juba looduse osaks saanud. Ujud. Ja sulle ujub vastu plastmass julja. Aga ometi on rand niiiiiiii ilus! Kuidas inimesed ei saa aru, et fucking kilekott ei ole looduse osa ja ära viska seda lihtsalt aknast välja! Selle olukorra nägemine on masendav, oksereaktsiooni tekitav. Looduse vägistamine. Minust on saanud kilekottide vihkaja.

Ma olen tagasi Karimun Jawalt!

Jällegi sammuvad mu jalakesed  ülerahvastatud jaava saarel. Karimun Jawalt olen tagasi, kott täis imeilusaid merekarpe ja mälu täis uskumatult ilusaid randu. Ma ei pettunud, see oligi paradiis! Võimalik, et üks kõige ilusamaid kohti, kus olen kunagi käinud.

See kõik oli nii uskumatu! Olin nagu saatejuht mingis animal planeti seriaalis. Selles animal planeti osas käisime snorgeldamas, üksikul saarel kala grillimas, vihmata äikesetormi vaatamas, motikaga mööda saart kimamas, miljon korda ujumas ja pehmel liival logelemas.
Esimest korda elus käisin snorgeldamas ja nägin koralle. Kui pea vee alla pistsin olin nii hämmastunud vaatepildis, mis mulle avanes, et oleksin tahtnud lõhkeda. Kuidas saab loodus midagi nii imeilusat valmis vorpida! Ja kalad, kes seal ujusid olid nii uskumatult toredate värvidega! Muuhulgas nägin kalapoeg Nemot, lemmikuks valisin lehmalaiguline kala.

Hommikul ostsime kalaturult värsket kala. Paadike viis meid väiksele saarele, tegime lõkke ja grillisime. Kala oli väga väga väga maitsev!  Ei pettunud. Paar kala veel ja võin öelda, et olen enda missiooni täitnud ja selle söömine ei olegi mulle enam vastumeelne.

Üks õhtu, pärast järjekordset kalasöömist jäime kaile äikest vaatama. Fotokunstihuvilised proovisid seda jäädvustada. Poisid tegid endale õnged ja proovisid ka kala püüda, kahjuks ei näkanud. Väga idülliline.

No ja siis sõitsimegi tagasi.

Muideks ärge arvake, et see oli kallis reis, kokku kulutasin nelja päeva jooksul paradiisi saarel vähem kui miljon  kohalikku ehk umbes 80 eurot.

Ma olen ikka õnnelik selle võimaluse üle siin olla. Millal veel avaneb võimalus nii reisida! Pean küll ülejäänud kuu kitsikuses elama aga see oli seda väärt.

NB! Kui enda blogi sirvin siis võib mulje jääda, et ei õpi ülikoolis üldse! See on vale illusioon, päevad on täis pukitud tantsutunde. Ausalt.

Sõidan ära

Sõidan siit ära Karimun Jawale, ehk paradiisi !
Mul on koolist väike paus ja saartele olen juba ammu tahtnud minna.
Pole õrna aimugi millal ma tagasi tulen või kas ma sinna üldse jõuan aga ilmselt ei kuule te minust nüüd umbes nädala. Pidage vastu !

Väike õrritav pilt Karimun Jawast:

Tšauka pauka!

Aadress

Nii nüüd see kauaoodatud tänavate, numbrite ja nimeda jada, kuhu saab tahtmise korral mulle pakki saata.

Siin ei ole majadel numbreid, postkastidest rääkimata. Aadress, kuhu saab kirja saata ei ole mu elukoha aadress vaid välisõpilaste kuraatori tööaadress ehk siis kool. Nii pidid igasugused pakid ja kirjad paremini kohale jõudma.

Siin ta on :

Mr. Bambang Supinardi
Sekretariat rektorat
ISI Yogyakarta
JL. Parangtritis km 6,5
Yogyakarta- Indonesia
08122778150

Kusagile peaksite minu nime ka ümbrikult kirjutama.

Vot.

Aga aadress, kuhu mind otsima tulla on selline(rõhutan, et sellele aadressile kirju ei saa  saata):

Geneng RT 03
 Pangguma
Harjo
Sewon Bantul C54

Käisin Pilateses

Nüüd ma käin fitness centrumis ja puha. Mulle väga meeldib sealne jooga, aeroobikasse ei ole veel jõudnud aga PILATESES käisin küll.

Läksin mina siis saali, olin ainuke. Käisin riideid vahetamas, tagasitulles oli juba käputäis inimesi, kes endale tosse jalga ajasid. Ehmatasin ja küsisin üle, et kas siin algab ikka pilates!? Vastati, et jaaaa. Hmm, need kes ei tea siis pilates toimub tavaliselt paljajalu ja keskendub sisemiste lihaste treenimisele. Naersin omaette enda paljajalgsust.

Muusika pandi käima, päris ehtne klubimuusika. Ja hakkasime marssima. Väga põnev väga põnev. Põhimõtteliselt oli tegemist tavalise aeroobikaga. Okei okei hiljem tegime paar nööbikeeramist ka aga väga vähe.

Vähemasti sai liikuda ja higistama ajas rohkem kui kunagi varem, kuid see oli ka ilmselt tänu kuumusele. Kätekõverduste ajal toimus mu all higivihma sadu, põrand sai märjaks ja pärast oli väga raske lamava koera asendis püsida. Higi jooksis suhu ja kipitavalt silma. Ühseõnaga ei olnud ilus.

Pärast tundi läksin pesema ja vot see oli ilus -KUUM DUšš, ilmselt selle pärast ma seal fitness centrumis käima jäängi.

Veel üks huvitav fakt, et pärast kalorite kaotust saab kõik tagasi osta suurest šokolaadipoest, mis asub otse fitness centrumi kõrval.

Seiklused loomaaias( laiskadele palju pilte)

Käisin enda indoneesia õe Irenega juba umbes 3 nädalat tagasi Jogja loomaaias. Kuna minu Eesti perekond on looduslembeline siis tegime palju pilte, et te ka natukene aimu saaksite, muidugi tesied huvilised ka.

Hommikul kell 8.00 jõudsime loomaaeda ja väljusime sealt kell üks - päris palju oli vaadata.

Ilus allee, loomaaia algus: 

Sellest Tarzanipuu nägemisest unistasin juba lapsepõlves.

Kitsed on siin mega suured ! Nagu lehmad.

Keset loomaeda on veepark, oma atraktsioonidega

Juudi ninaga kits. 

Elevandiga sõit! Tegelikult see ei olnud üldse nii tore kui tundub. Elevandist hakkas kole kahju tundes tema kondist selgroogu enda jalgevahel. Mina olen veel kerge aga kui mõni raskem inimene ta selgrool lösutab eks siis vandil ole ka halb... Aga see elavandiga sõitmine oli jällegi üks nendest asjadest, millest juba lapsepõlves unistasin.

Selline laialivajunud konn oli!(Piiale)

Kui surnud kärnkonnale musi teha siis saad surnud printsi, kui kilpkonnale musi teha saad kilbiga printsi ?

Põgenev koletis

Minu lemmik loom tervest loomaaiast! Ta oli vist mäluga probleeme, käis pidevalt ühest akvaariumi otsast teise, nagu otsiks midagi

Kas tema ei ole mitte nagu mõnest multikast või jaaa!!!: 

Jällegi see loom, keda olen loodussaadetes näinud ja oma silmaga kohata tahtnud . Suurim elav sisalik varaan Aga nad olid nii laisad! 

Tegin kilpkonnaga võistujooksmist, võitsin.

Känguruuu! Kuigi ma ei ole siiani kindel, kas see on ikka känguruu. Mu indoneeslasest sõbrants ütles, et on. Mina kujutasin ikka känguruud palju suuremana ette, et isegi minagi nende taskusse mahuks!

Ülesanne, otsi looma. Kuiõigesti mäletasin siis sellised valged tiigrid pidid väga suures väljasuremisohus olema. Jällegi oli kurb vaadata, kuidas ta väikeses puuris päevi mööda saatis, ei usu, et ta sellisest elust lapsepõlves unistas.

Maoga üritasn ka ussisõnu vesta, kahjuks oli dialekt liiga suur.

Tegelane Kariibi mere piraatidest:

Toitsin hirvi. Juba lapsepõlves õpetati, et kui sügada sarvede vahelt siis kasvavad neil väga ilusad sarved. 

Kaamliga sai ka sõita, aga mu jalgevahe oli elevandi selgroost endiselt valus. Kaamliga sõitu proovin Araabias.

Väike tsirkuse nurk oli ka. See oli kõige nukram osa loomaaiast. Miks peaks KARU rattaga sõitma! Mõnitamine. Kuid enda plaksutamisega toetasin seda loomapiinamist(hingepiinad)

Aga loomulikult tahtsin ma ahviga pilti teha. Suurest austusest ei julgenud talle isegi silma vaadata.

Ja jõudsingi koju. Hehe ei, tegelt läksid sisse tavalisse koopasse, tulid välja varaani suust. ( Hakkasin pärast juurdlema, et millisest august ma alguses ikkagist sisse läksin...)

Jällegi üks loom, keda olen korduvalt loodussaadetes näinud. Nagu mäletaks, et tal on sellepärast selline nina, et sipelgaid või muid toitu süüa. Aga võib-olla valetan.

Kõige suurem jõehobu keda olen näinud ! Ikka mega suur! Nagu elevant ainult pisemate jalgadega!

Vot ja nii lõppeski mu loomaaias käik. Oli tore.

Otseloomulikult hakkasin võrdlema Tallinna loomaeda ja Yogyakarta oma. Eks ma sinna läksingi peamiselt Piiale mõeldes. 

Mulle meeldisid need võrdselt, kuigi siin olid palju eksootilisemad loomad Meeldis, et nähti palju vaeva inimestele atraktsioonide loomisega, nagu keset loomaeda olev veepark, sõit elevandi, kaamli ja hobustega, mao katsumine, kitsede toitmine jne.

Eestis on jällegi  enamuses harivad atraktsioonid, näiteks ülesanded, mille täitmise juures saad rohkem teadmisi. Iga looma puuri kõrval oli ainult väike silt, muidugi Indoneesia keeles. Kuid kui sõbrants tõlkis siis tundus seal väga vähe infot olevat. Minu meelest on Tallinna loomaed palju informatiivsem. See on ju väga tähtis, sest miks muidu lähed sa loomaeda, kui sa ei taha teada infot loomade kohta. Mina leian, et peamiseks põhjuseks, miks need metsikud loomad puuridesse on pistetud seisneb selles, et mõistaks kui tähtis on neid kaitsta,et me ei ole ainukesed siin planeedil. Neid nähes hakkame ehk rohkem hoolima. 

Huvitav, kes üldse selle mõtte peale tuli, et panna looma puuri ja siis raha eest teda näidata. Kui me ei teaks midagi loomaaedadest siis see tunduks absurdne idee.