Tagurpidine kultuurišokk

Istun korraliku laua taga. Käisin just SOOJA dušši all. Hingan puhta õhu sõõme. Joon päris piima, mineraalvett ja ilma suhkruta kohvi.Sõidan autoga paremal pool teed(mõnikord kogemata ka vasakul  ). Pesen pesu pesumasinaga. Nuusutan lemmiklilli. Käin paljajalu ROHELISE muru peal. Magan päris voodis. Vaatan telekat. HELISTAN sõpradele ja vanematele. Kasutan KIIRET internetti.Söön musta leiba.

Need on asjad millest, 2 nädalat tagasi, Indoneesias unistasin, mida arvasin igatsevat. Eksisin!!! Neid ülal mainitud mugavusi ei ole mul vaja.

Selleks suureks saladuseks on , et laua taga istumist naudin siis kui ma ei istu üksi. Telekat naudin vaadata, kui saan kellegagi koos diktoreid nöökida. Paljajalu käin muru peal, et peenra vahel kükitava ema juurde jõuda. Päris voodis magan hästi kui keegi mu kõrval norskab.

Kui te arvate, et olen kõiki enda sõpru juba näinud siis eksid rängalt. Istun uhkelt oma Püümetsa kindluses. Võiksin siin olla kasvõi 3 kuud järjest nii, et ainsad inimesed keda näen on perekonnaliikmed. Seda ei juhtuks kunagi suurima rahvastusega Jaava saarel. Keegi tuleks kohe külla ilma küsimata või kiikaks üle aia. . Käisin ühel õhtul  rattaga sõitmas ja esimest korda pärismaailmaga kohtumas.

Sõita jalgrattaga mootorratta asemel oli paras jant. Esiteks oli ratas kuidagi eriti väike, vasaku käe pöial tõmbles pidevalt suunatule  järele, parem jalg tahtis pidurit vajutada ja parem silm külgvaate peeglit otsida.
Jäin siiski ellu.
 Sõit lõputute riisipõldude vahel läks ladusalt. Minust möödus 2 km peale umbes 5 autot! Ainult! Keerasin  lauda juurest väiksemale pinnasteele. Vasakul pool teed oli kuri pull, vältisin silmkontakti ja sõitsin  vilistades mööda. Tee aina keeras ja keerles. Käed hakkasid juba kividest surisima. See oli nagu tee varandustekambrisse- peab ületama takistusi. Enne veel kui olin mõtte lõpuni mõelnud seisid silmitsi  paksu metallketiga mis oli kinnitatud nii suure lukuga, mida ma  ei olnud enne näinud. Huvitav, mis varandust seal nii hoitakse - EESTLAST- naersin omaette. Keerasin otsa ringi ja väntasin tagasi koju.

 Kohtasin oma vanu klassivendasid, kuid mitte ainult neilt, kuulsin, kuidas nad paneksid kohe nelja tuule poole eestist kui võimalus oleks. Kuidas siin on kõik nii halb ja paha. Isa luges moraali, kuidas eestlased aina hajuvad ning oleme peatselt hävimas. Mida kinnitab fakt, et meie külakoolis lõpetas 8 inimest põhikooli, minu ajal 18. Noh,mina näen kogu olukorda hoopis vastupidisena aga enda taaskordset hipilikku arvamust siinkohal jagama ei hakka, hakatakse veel kividega loopima. Kuid tõesti, varsti ongi meil vaja panna eestlasi varakambrisse, kas siis meie vähesuse või ärajooksmise pärast.

Lugesin artikleid ala "How to cope with returning home alfter long term traveling". Ühtedeks targemateks sõnadeks olid, et mida kiiremini taipad, mis tunded valdavad koju tulemisega seoses, seda kiiremini saad ennast jalule.
Minu tunded kõiguvad suurest õnnest, sügava depressioonini.
 Kui nüüd kõik kivid südamelt minema visata siis  tundub, et kõik vanad tuttavad on eluga edasi läinud, kuid mina sammun endiselt kohapeal. Esimest korda tunnen, et olen muutunud, sest  ei sobitu oma vana mina "vormi". See on üsna vastik tunne.

Inimesed küll hoiatasid, kuid naasimine koju on palju raskem kui arvata oleksin osanud. Aga ka see on omamoodi seiklus ja pean lihtsalt üritame kõige paremal moel sellega hakkama saada.

Mul on tagurpidine kultuurišokk.

Adjöö!

Viimased

Viimase päeva hommik Indoneesias. Või tegelikult eelviimase, kuid homme olen enamus päevast muudel maadel. 

Mulle on endiselt uskumatu, et Indoneesiasse jõudsin. Võite aimata millise ebausuga suhtun fakti, et paari pärast olen tagasi kodus.

Kui te kahtlete, et kas kulunud väited vastvad tõele, nagu eestlaste musta leiva igatsus, siis võite minu sõna uskuda, et nii see tõesti on. Ei suuda oodata, mil saan tunnen tergelt kibedat musta leiva maitset suus. Juba 3 päeva pärast mängin müüdimurdjat ja testin ka tsitaat õigsust: „traveler feels complite when he uts the head to her own billow“
oo.. soe vesi, PÄRIS voodi, puhas õhk! Siit ma tulen!

Kõik äraminemise ettevalmistused on läinud äärmiselt edukalt! Kõik kostüümid on käes ja pakitud. (ja nad on niii ilusad)Kohvrile on lukk sõna otseses mõttes kinni punnitatud. Hüvasti jäetud nii mõne inimesega mitmendat korda, suveniirid on ostetud, natukene isegi nutetud.

Olen pidanud hunnikus asju minema viskama, sest nood lihtsalt ei mahu mu kohvri kilodesse ja nii on kogunenud suur prügihunnik. Terve aasta olen mööda vaadanud meie prügisüsteemist. Sest poisid tegelelesid sellega ja see lihtsalt haihtus aegajalt kusagile. Kuid nüüd tuli mul silmitsisesita tõsiasjaga, et pean enda kuhjatud prügi likvideerima. 

Küsisin, Noelt, majakaaslane Timur-Lestest,  et mida teha. Kui meil kord suur prügikatastroof kodus oli maksime kellegile ja prügi kadus, et kas saaks seda uuesti teha. Ta ütles, et jah. Hakkasin uurima, et kas tegu on prügiautoga vms(tean, pärast tervet aastat mõtlen nii lollilt).  Ja mis tuli välja, et süsteem käib nii -maksame enda naabrionule ja ta võtab prügi ja arvatavasti VISKAB SELLE JÕKKE  või põletab!!!! Appiiiii!
Miks ma olen tõesti terve enda elu õppinud rohelist mõtteviisi, käinud iga aasta Teeme Ära-l või Mets Puhtaks. Ja siin on inimestel lihtsalt nii ükskõik. Ma ei oska seda sõnadesse panna kui loll tunne mul on.  Aga mis valikud mul on, sest keegi ei tea prügimäe asukohta ja arvatavasti on too kaugel. Prügi põletada on sama julm kui jõkke visata... Ei taha nüüd mustama hakata viimast korda

Surusime pärastlõunal kolme tüdruku jõuga mu kohvri luku kinni. Pean peale panema sildi- plahvatusohtlik!


Homme lähme Sofiaga lahku :( :(

Tugevakesed

„I am stronger then yesterday...!“

 Laulsime Sofiaga mootorarattaga sõites. Ja itsitasime, et see laul räägib meist. Kuidas me „eile“ esimest korda mootorrattaga sõites värisesime. Kuidas meil nüüd kiiremad ja lühemad teed koju teada. Ei kohku kui keegi meile tuututab, vaid tuututame vastu ja sellest saab tuututamisduell. Kui juhtub õnnetus siis mis seal ikka, poputame oma haavu ja mootorratast ja oleme õnnelikud, et eluga pääsesime. Teame, kuidas valgusfoore vältida ja enam ei istu punase tule taga kui tahame vasakpööret sooritada- see on enamus ristmikutel lubatud. Teame kuidas käituda kui rehv katki läheb, arvan et oskaksime seda isegi parandada, sest oleme mitmeid kordi näinud töömehi seda tegemas.
Tagasivaadates tundub uskumatu, et oleme sellised situatsioonid üle elanud, see on meid kindlasti tugevamaks teinud. Tundub, et see oli alles eile kui esimene kuumaõhu soojus mu põski puutus -mäletan seda hetke selgelt.

Ei oska kirjeldada neid situatsioone mis on aasta jooksul olnud, kus suu vajub ammuli ja pobised enda ette: „ MA EI USU MA EI USU ! TÕESTI ON SEE VÕIMALIK?!“ ...ja on.

Võib-olla olin enne siia tulekut lihtsalt pime ülejäänud maailma osas.Häbenen enda lollust kui nüüd aus olla. Nagu näiteks ei uskunud, et 21.sajandil leidub endiselt metsas elavaid rahvaid. Minu jaoks oli suureks üllatuseks kui enamus siinseid lähedasi sõpru ei pea jõule nii nagu meie. Ja maailmas on nii palju inimesi, kes ei näe üldse välja nagu eestlased - valge nahk, heledad juuksed, sinised silmad. Kuidas olen terve enda elu ümritsetud ainult neist kahvanägudest ja blondijuukselitest, kes on tegelikult väike protsent kogu inimkonnast. Mu maailma keskmeks oli täielikult Euroopa, kuid nüüd näen maailma.

Võib-olla teadsin aga ei teadvustanud endale. Ja kui isegi nii on, siis tunnen ennast veelgi lollimana- kui palju võib olla neid asju, mida ma veel ei tea või ei teadvusta!? Kui palju on tegelikult väikses Eestis elamine  mu eluarusaama juhtinud...

Ja miks ma sõitsin Sofiaga ühel mootorrattal, sest ma müüsin enda oma maha! 3,8 miljonit – ütleks et hea hind. Kaotasin aastaga 1 miljoni ja loen ennast võitjaks nii rahaliselt, kui ka hingeliselt. ( Kuulen kuidas mu vanemad tegid siinkohal kergendusohke)

4 viimast päeva. Esimesed asjad on pakitud. Enamus suveniire ostetud. Täna müüsime kirbuturul  ülejääke - on päris palju riideid ja muid aksessuaare, mis kaasa ei võta.

Viimasel nädalad on küll olnud mu oma sisemiste tormidega. Kuid kui parasjagu enda toas asju, mõtteid ja südameid ei paki on olnud ülimalt tore aeg. Ja ei saa kuidagi eemale peletada hipilikku mõtet maailma iludusest ja armastusväärsetest inimestest mu ümber.

14.juuni kell 20.40 olen Tallinna sadamas. Huvitav kas siis on veel valge? Tahaksin  näha päikseloojangut merelt....

mmmmm...mootorrattad

The  hipi.

Pst. Sain enale uue hüüdnime Pumpkin- mu juuksed on punasemad kui varem. ooo.. tähelepanu keskpunkt siit ma tulen!

Ma tulen kojuuuu!

1 NÄDAL!

Jõuan Eestisse 14.juuni kell 20: 40 laevaga Tallinna sadamasse laevaga nimega KAROLIN. Päris lahe :)

Ma ei usu, et lähen. Endiselt tundub, et nii palju aega on. Juba lähen tagasi, see pole võimalik! Pole veel üle saanud siia tuleku šokist ja juba pean tagasi minema.

Aina rohkemate sõpradega peab hüvasti jätma, e-aile vahetama ja head elu soovima. Kui esimeste sõpraega lahku minemine oli väga kurb ja ei teadnud mida öelda siis nüüdseks on juba kindlad fraasid väljakujunenud.