Thursday, June 27, 2013

Tagurpidine kultuurišokk

Istun korraliku laua taga. Käisin just SOOJA dušši all. Hingan puhta õhu sõõme. Joon päris piima, mineraalvett ja ilma suhkruta kohvi.Sõidan autoga paremal pool teed(mõnikord kogemata ka vasakul  ). Pesen pesu pesumasinaga. Nuusutan lemmiklilli. Käin paljajalu ROHELISE muru peal. Magan päris voodis. Vaatan telekat. HELISTAN sõpradele ja vanematele. Kasutan KIIRET internetti.Söön musta leiba.

Need on asjad millest, 2 nädalat tagasi, Indoneesias unistasin, mida arvasin igatsevat. Eksisin!!! Neid ülal mainitud mugavusi ei ole mul vaja.

Selleks suureks saladuseks on , et laua taga istumist naudin siis kui ma ei istu üksi. Telekat naudin vaadata, kui saan kellegagi koos diktoreid nöökida. Paljajalu käin muru peal, et peenra vahel kükitava ema juurde jõuda. Päris voodis magan hästi kui keegi mu kõrval norskab.

Kui te arvate, et olen kõiki enda sõpru juba näinud siis eksid rängalt. Istun uhkelt oma Püümetsa kindluses. Võiksin siin olla kasvõi 3 kuud järjest nii, et ainsad inimesed keda näen on perekonnaliikmed. Seda ei juhtuks kunagi suurima rahvastusega Jaava saarel. Keegi tuleks kohe külla ilma küsimata või kiikaks üle aia. . Käisin ühel õhtul  rattaga sõitmas ja esimest korda pärismaailmaga kohtumas.

Sõita jalgrattaga mootorratta asemel oli paras jant. Esiteks oli ratas kuidagi eriti väike, vasaku käe pöial tõmbles pidevalt suunatule  järele, parem jalg tahtis pidurit vajutada ja parem silm külgvaate peeglit otsida.
Jäin siiski ellu.
 Sõit lõputute riisipõldude vahel läks ladusalt. Minust möödus 2 km peale umbes 5 autot! Ainult! Keerasin  lauda juurest väiksemale pinnasteele. Vasakul pool teed oli kuri pull, vältisin silmkontakti ja sõitsin  vilistades mööda. Tee aina keeras ja keerles. Käed hakkasid juba kividest surisima. See oli nagu tee varandustekambrisse- peab ületama takistusi. Enne veel kui olin mõtte lõpuni mõelnud seisid silmitsi  paksu metallketiga mis oli kinnitatud nii suure lukuga, mida ma  ei olnud enne näinud. Huvitav, mis varandust seal nii hoitakse - EESTLAST- naersin omaette. Keerasin otsa ringi ja väntasin tagasi koju.

 Kohtasin oma vanu klassivendasid, kuid mitte ainult neilt, kuulsin, kuidas nad paneksid kohe nelja tuule poole eestist kui võimalus oleks. Kuidas siin on kõik nii halb ja paha. Isa luges moraali, kuidas eestlased aina hajuvad ning oleme peatselt hävimas. Mida kinnitab fakt, et meie külakoolis lõpetas 8 inimest põhikooli, minu ajal 18. Noh,mina näen kogu olukorda hoopis vastupidisena aga enda taaskordset hipilikku arvamust siinkohal jagama ei hakka, hakatakse veel kividega loopima. Kuid tõesti, varsti ongi meil vaja panna eestlasi varakambrisse, kas siis meie vähesuse või ärajooksmise pärast.

Lugesin artikleid ala "How to cope with returning home alfter long term traveling". Ühtedeks targemateks sõnadeks olid, et mida kiiremini taipad, mis tunded valdavad koju tulemisega seoses, seda kiiremini saad ennast jalule.
Minu tunded kõiguvad suurest õnnest, sügava depressioonini.
 Kui nüüd kõik kivid südamelt minema visata siis  tundub, et kõik vanad tuttavad on eluga edasi läinud, kuid mina sammun endiselt kohapeal. Esimest korda tunnen, et olen muutunud, sest  ei sobitu oma vana mina "vormi". See on üsna vastik tunne.

Inimesed küll hoiatasid, kuid naasimine koju on palju raskem kui arvata oleksin osanud. Aga ka see on omamoodi seiklus ja pean lihtsalt üritame kõige paremal moel sellega hakkama saada.

Mul on tagurpidine kultuurišokk.



Adjöö!

2 comments:

  1. Eesti on ilus maa.
    Küll sa varsti ennast jälle õigetpidi pöörad ja kui varbad alguses natuke krampis on, siis see kõik on mööduv. Saad endale hoopis tugevad päkalihased äkki :D :)

    ReplyDelete
  2. Mis suur ja inspireeriv lugu! Ma olin abielus seitse aastat ilma lapseta, sellepärast hakkas mu abikaasa tegutsema kummaline, tulles viimasel ajal koju ja ei veeta enam minuga aega ja ta lahutas mind. Nii et ma olin väga kurb ja kadunud elus, sest mu arst ütles mulle, et mulle ei ole mingit võimalust rasestuda, mis tõesti muudab mind õnnetuks. kuni ma kohtusin sõbraga, kes rääkis mulle DR ODIONist internetist, kuidas ta on aidanud paljusid naisi selle sarnase probleemiga, mida ma läbin, et võtsin temaga ühendust: (drodion60@yandex.com) ja selgitasin talle . ta rääkis mulle kõik, mida pakkuda, enne kui ta sai taasühineda õigekirja, et tuua mu abikaasa tagasi, ja ta saatis jõulise palve, mida ma pidin öösel öösel ütlema, kui ta armastuse loitsu pani. See oli ime, 24 tundi hiljem tuli minu ja ainus abikaasa mulle tagasi ja vabandas kõik, mida ta on teinud, ja ütles, et ta on täielikult valmis mind toetama, mida ma tahan, helistan kiiresti DR ODIONile ja ütlesin talle, mis oli sel hetkel käimas ja ta valmistas ette ning saatis mulle taimset ravimit, mida ta ütles, et ta ravib kõiki soovimatuid haigusi või infektsioone, mis on mind peatanud, et neid rasestuda, ning andis mulle teada, kuidas seda enne abikaasaga kohtumist kasutada. Vaadake pärast seda kohalike maitsetaimede ja juurte kasutamist, paar nädalat hiljem hakkasin mind tundma raseduse märke, tõesti olin rase, et ma just selle kuu 1. juunil sünnitasin. Ma luban, et annan kogu maailmale teada DR ODIONist, et säästa oma suhteid ja anda mulle ka lapsed, et võin täna uhkelt omaenda nime kutsuda. Iga naise jaoks, kes arvab, et see on võimatu, on siin võimalus naerata ja tuua oma perele õnne, võtke ühendust DR ODIONiga e-posti teel aadressil: (drodion60@yandex.com). või WhatsApp teda kaudu +2349060503921 Tõepoolest, ta on Jumal saadetakse tagasi kaotatud armastajad ja tuua teile õnne ...

    ReplyDelete