Kaerapudru hommik

Ärkasin üles ja tundsin kaerapudru keetmise lõhna. Täpselt selline lõhn mis pühapäeva hommikuti, Püümetsa kodus, mu teisel korrusel olevasse tuppa hõljub.
Kui aga toibusin unest, sain aru, et kaeraputru ei tee siin keegi ja lõhnaks oli hoopis prügipõletuse aroomid, mis tihti mu toa aknakesest sisse hõljuvad.

Aga kaeraputru sööks küll sel pühapäevasel hommikul.

PS! Ajavahe vähenes 4 tunniseks.

Sõit sõit linna ja pildid Balilt

Olen ilmselgelt lihtsalt nii ilus, et kõik mehed sõidavad mulle lihtsalt sisse. Mootorrattaga, muidugi. Või on mu nahk nii valge, et peegeldan neile valgust silma? või juuksed liialt punased?
See juhtus jälle. Eile. Olin teel Leenu juurde ja mingi tüüp sõitis kõrvalteelt lihtsalt sisse. Pole hullu, mina jäin püsti, tema kukkus ja vana romul tuli paar osa ära. See ei olnud absoluutselt minu süü. Aga muidugi, nähes valgenahkset tahtis, et ma talle maksaks. Muidugi ei olnud ma sellega nõus. Kutsusin enda kamraadid kohale.Tema kutsus enda sõpsid ja nii me arutasime. Lõpuks tuli politsei ka, kes istus teisel pool teed ja midagi ei teinud.

Lõpuks ütlesin, et sorry olen õpilane ja mul pole raha. Tegin vehkat.

Täna on Olga sünna ja lähme välja. Homme on vaba päev.

Huvitav kas vanemad on juba koju jõudnud, hakkasid eile õhtul Jakartast lendama.

Bali pilte, nagu lubatud :
Viimasel õhtul, enne vanemate Balisse minekut ostsime puuvilju :
Ps. see on Ahto karvane jalg, nii käest  ma ennast ei ole lasknud

Nii siis jõudsin mina ka nende juurde ja käisime "waterfalli" vaatamas(Pildil issi ja mina)

Sõitsime autuga mööda Bali ringi. (Ahto hakkas usklikuks)

Nägime igast hindutempleid, issi ratsutas ühe koletisega.(või kumb see koletis on..)

Siis saabusime jälle randa, kus olid sellised paadid ja me arvasime, et seal meres kasvatatakse pärleid ja tahtsime vaatama minna. Tõlkimises läks aga midagi sassi ja siis kui oleme Piia ja Ahtoga paati istunud põrutasime arvatavatest pärlikasvatus kohtadest mööda ja viskasime tamiili sisse ja hakkasime kala püüdma.

Üks kala oli teistest palju suurem. Kui teistest kalapaatidest möödasõitsime siis uhkustasime selle pirakaga.

Kõige ilusam(ja kallim) hotell kus peatusime. Olime ainsad külalised.Saime ka snorgeldada sääl

Pidev kreemitamine

Siis käisime ahvide metsas. Nood olid üsna vägivaldsed ja kui heaga pähklit või banaani ei andnud, võtsid vägisi.

Üks paksuke ei tahtnud teisest lahti lasta. Asi läks üsna vägivaldseks. Mina lämbusin naerukrampidesse, kui ema luua ulatas ja ütles isale :"Anna talle peksa!" (praegugi itsitan pisarateni)

Perekond: 

Nii pildid lõppesid. Väga tore oli Balil. Mulle meeldis, et seal ei olnud kriiskavaid moššeesi ja inimesed ei vaadanud valgenahalistele järgi.

Aga....

Minu meelest ei ole Bali midagi erilist. Pealegi rannad ei olnud seal nii ilusad kui ettekujutasin- ühtegi valge liivaga rand ei näinudki.

Ok. Siin, Jogjas, on elu ikka nagu on. Kõigil on veidikene depressioon. Kes ärkab  hommikul üles, mõttega, et oh, üks päev vähem, kes on ennast õpingutesse mässinud, kes on päevadläbi toas.
Minul endal läheb okeilt :) 

Loksun elurütmi

Täna varahommikul ütlesin vanematele aidaa! ja põrutasin Balilt tagasi Jogjasse, kus nüüd interneti kohvikus istun. Natukene sai lennujaamas nalja ka aga sellest ei räägi. (kiusu pärast)

Uskumatult nõme oli tagasi enda tuppa astuda. Ei tahaks üldse seal 2 kuud veel veeta. Iseenensest indoneesial pole midagi viga.

Dengue palavikust olen kosunud ja musklid on jõudu täis, et kooli vähkrema minna!. Täna teen selle raske asja ära, mille oleksin pidanud umbes 2 kuu eest tegema, ehk registreeruma ainetele. Aga kui enam ei saa- no siis on perses ja nutan terve ülejäänud kuud.

Ohh. Need vanemad on kõik mu mõtted ja elurütmi sassi paisanud, vastik vastik vastik. Tegelikul on tore saada sellist raputust. Aga raske on jälle rütmi puigelda. Aga eks neil on tagasi Eestisse jõudes veel raskem. (parastus)

2 kuud puhkusel olla oleks pikk aeg aga 2 kuud kusagil elada on lühike.

Koolis nägin punaste juustega prantslast, kes tuli kooli kohta uurima, sest tahab Jogjasse elama tulla kui tööd leiab. "Veidrik ikka"  mõtlesin ma algul aga ei öelnud midagi ja üritasin entusiasti mängida.




Aitäh mu truudele koertele, kes seda blogi ikka mõnikord loevad, väga nunnu! :) Teeksin teile kohe midagi head.
Ehk panen enda lõpmatul vabal ajal pilte ka üles Bali kohta.

Haiglaskäik

Indoneeslased on kaanid! Tõelised vampiirid!

Miks neil nii palju verd oli vaja! Või said nad minust valesti aru ja vereanalüüsi asemel hakkasid vereülekannet tegema!? Õnneks on nüüdseks sellest järgi ainult väike punane täpp süstla(pigem pumba) sisenemise kohal.

Kahjuks olid nad ka tulemuse jagamisega kitsid- mul on ainult dengue palavik. Ja mitte midagi muud ! Sofia sai küll lisaks dengue palavikule ka tüüfuse ja mingisuguse bakteri diagnoosi. Mina kaotasin.. oi kui kahju...
Siiski sõitisn võidukalt 39 kraadise palavikuga ise koju, kuidas ?- ei mäleta.

Nõnda ma siis eile maandusin Petra juurde, sest ilmtingimata ei tahtnud ta mind üksi koju jätta. Ülejäänud päeva ainult magasin, jõin ja pissisin, sest nii pidi dengue palavik kiiresti väljaminema.Paracetamoli võtsin ka. aga kui õhtul tundus toas olevat miinuskraadid ja  päriselt hakkas hirm nahavahele pugema, võtsin ühe Sofia dengue palaviku alandava tableti(mida mulle ei antud millegipärast).

Täna on täitsa palju parem olla. Eilse 39 kraadi asemel on ainult 37,5. Söögiisu on ka tagasi tulnud.

Peabki parem olema, sest homme sõidan BALILE!!!

jepikajeee! :)

Muide, Dengue palavikku saadakse sääskedelt.

19.märts

Siia on nüüd mu perekond tulnud ja olnud. Turistitasime palju, küll ujusime ookeanis, küll roomasime koobastes, shoplesime tänavatel, rääkisime maailmaasjadest ja veetsime kvaliteetaega lihtsalt voodis lebades.

Pilte:

Sõitsime kolm päeva mööda randu. Vaadake minu ja Piia nahavaärvi erinevust. Kas te kõik seal Eestis olete sellised sinakas-valged?!

Mõni hetk enne hüpet.

kohalike 3in1: igapäevariietus, ujumisriietus ja liivaspüherdamisriietus:'

Mulle  meeldib selle pildi kompositsioon:

Päikeselisest rannast pimedasse koopasse.1,5 tundi pimedas koopas nabani vees kord kõndides, kord roomates. Lõpuks valguse nägemine tõi kergendusohku.

Mõnikord oli nii lihtne, näita ainult väikest kaladega vannikest ja võidki nad sinna jätta, sest see oli neile äärmiselt põnev. 

Leidsin õnneliku mehe kalmaariga kala püüdmas. Millisele kalale on kalmaar söödaks ?

Kookos 

Kivil istub väike konn....

Ahh.. kuidas ma vahest vihkan seda maailmakorda, et kõik lõppeb ükskord otsa. Eile saatsin nad Surabaya poole teele, kuigi kohtume reedel Balil, täitusid silmad ikkagi krokodilli pisaratega, kui neile bussijaamas lehvitasin. Ei teagi miks see nii kohutavalt kurb on, näen ju neid veel ja juba 2 kuu pärast olen tagasi Eestis.

Teatsin juba ette, et nende Indoneesiasse saabumisega hakkab ka mul omamoodi uus "ajastu" kui nii võib öelda. Nagu Petra mind hoiatas saingi tagantjärgi mõeldes perekonnalt kultuurišoki, kes tulid siia Läänelike normide nõudmistega. Nõnda tundusid nad alguses nagu ärahellitatud jõmpsikad, kui hotelli voodi ei olnud vb nii pehme või kitsid kui parkimismehele tuli maksta või ei saanud nad aru, miks mõni asi käib siin nii ja mitte teisiti. Aga sellega harjusin üsnagi kiiresti, ilmselt olin minagi selline kui enda jalakesed Indoneesiasse tõstsin.

Nii et tegin sellest mõned järeldused kuidas  muutunud olen viimase 6 ja poole kuuga.

Eile oli Petra sünnipäev. (Petra on lahe tšehhi tüdruk, kellega koos Laoses käisin). Läksime meie Indoneesia perekonnaga meie lemmik pizza kohta sööma. Lõpuks koosnes terve õhtu heietustest ja võrdlustest, kuidas kogu Indoneesia meile alguses tundus ja kuidas nüüd. Kuidas alguses mõne asja peale nii endast välja läksime ja kuid nüüd on nood meile igapäevased. Näiteks kui mul esimest korda mootorrattal kumm katki läks ja kuidas selle pärast nutma hakkasin. Nüüd on aga igasugune kummi katki minek või bensiini otsasaamine igapäevane ja täiesti emotsioonitu. Või  kuidas alguses endale kodu otsisime ja mitte ei leidnud ning et nüüd on kõik lahenenud nii loogiliselt ja õigesti. Kuidas alguses ei osanud oodatagi, et just nende inimestega nii lähedasteks saame. Rääkisime, mida me kõige rohkem kodumaalt igatseme ja lubasime kindlasti üksteisele külas käia! Tõdesime, et Märts ja Aprilli algus on ainuke aeg, kus kõik koos oleme, sest pärast seda tulevad mitmetele külalised või lähevad ise Indoneesiasse reisima. Kurb, et see kõik läbi saab.

Pärast peaaegult,et 7 kuud troopilises kliimas elatud on meil peaaegult, et eranditult terviseprobleemid- kellel tüüfus, kellel nahahaigus, kellel bakteri ja viiruse segus kõrge palavik, kellel on lihtsalt 3 päeva järjest olnud peavalu ja väike palavik(minul), kelle immuunsussüsteem on lihtsalt nõrgaks jäänud, et peab antibiootikume võtma. Nii et ei ole see midagi nii ilus ja tore siin päikese all lebotada. Tervise pärast on Sofial kurb plaan tagasi Mehhikosse lennata :(

Kokkuvõtteks. Lootes, et vanemate nägemine kaotab koduigatsuse mõneks ajaks oli ainult naiivne lootus, sest juba täna on mul suur igatsus Eesti ja seal elavate inimeste järele!


Isa üritas küll minu illusioone põrmustada, et ega seal Eestis ei ole kõik nii roosiline, kui ma praegu ette kujutan. Kuid mida juba enne öelnud olen siis 9 kuud Indoneesias elada on piisav, olgugi seal Eestis nii külm ja kõle kui tahes. Minu Indoneesia seiklus hakkab vaikselt lõpule lähenema.

Vanemad

Tunnen, et vanemad ja Piia, Ahto on lähedal! Nad on Jakartast siia teel! 12 tundi veel sõitu ja näen neid :)

jehuu jehuu !

Elagu naistepäev!

Keelepeks elust

Mulle nii meeldib kui õpetaja on motiveeritud enda õpilaste õpetamisest! Tõeliselt tore on sellises tunnis olla , palju parema meele ja põnevusega ärkan hommikul kell 7 üles, et kooli minna.
See semester on mul vedanud-kõik õpetajad on motiveeritud.

Muidu on klassis kuni 35 õpilast ja maksimaalselt 3 õpetajat, vahel harva on õpetaja üksi.
Mulle tundub, et üldsielt on nad omavahel rollid jaotanud nii et üks on juhtiv ja teised abistavad. Siini ei ole nendevahelist kaklust näinud, ehk tundub, et see süsteem töötab neil

 Eriti meeldivad mulle Jatimi(Ida-Jaava tants) õpetajad, kes kunagi ei jäta midagi märkamata ja väga personaalselt annavad tagasisidet, kuigi õpetajaid on suur hulk
Sunda tantsu õpetajad, neid on lausa 3, on ka väga toredad ja tund ei ole igav, isegi siis kui ma õpetajate naljadest aru ei saa. Nii tore, kui nad suudavad väikese muutusega tunni nii palju huvitavamaks teha.

. Ainult baas koreograafia tund on tsipa igav. Juhtiv õpetaja on siiani käitunud päris ülbelt. Kuid see-eest on seal tunnis mul lemmikõpetaja, selline vaikne zen-tüüp, kõhn, hallide pikkade juustega, silmatõmblemis haigusega. Ta ei räägi kunagi klassi ees,kuid alatasa tantsib, kusagil saali nurgas. Kui see peatüüp jälle mingit mulli suust ajab, on mul hea meelelahutus teda jälgida. Kõige lahedam on see, kui meile antakse ülesanne improviseerida ja no ega ma ei saa ikka küll kõigest aru, mida nad ütlevad... siis tuleb zen-tüüp ja sosistab mulle kõrva inglise keeles. Nagu väike päkapikk.

Siis on veel mul tantsuteatri tund. Aga sinna ei ole ikka veel jõudnud. Nimelt pidavat õpetaja resideeruma Jakartas. Enne kui ta pagenes sain siiski temaga paar sõna rääkida. Nõnda sain teada, et ta on teinud koostööd koos Pina Bauchiga !!! Vaua-viva! Ootan põnevusega tema tunde.

Aga üldiselt kui ülesandest aru ei saa ja eestlaslik tagasihoidlikus ei luba üle klassi küsida siis mõtlen ise endale ülesande välja. Üsna põnev on nõnda.
Arvan, et pärast seda aastat on mu teisteliikumise jälgimise oskus 23456789 kordselt paranenud. Sest ohh.. selle aasta jooksul olen niiiiiii palju üritanud aru saada kuidas keegi liigub ja järeldusi teinud kuidas mina peaksin liikuma.

Üks edasiminek veel. Kui eelmine semester tuli meeleheitest väike pisar silma siis praeguse olukorra osas seda küll ei juhtu.

Ohh.. mõni kord tuleb kohe päris õhin peale kujutades ette, kuidas siin õpitud tantse eestis esitaksin, nii väga tahaksin jagada seda eriskummalist kultuuri, mis siin on!!

Aeg ikka jookseb eest ära! Nii palju on veel õppida ja näha.

Vanemad tulevad 3 päeva pärast !! Pean tunnistama, et veidi kardan nende tulekut. Siin on kuidagi nii ebareaalne elu ja nüüd nad tulevad meenutama, et reaalsus on ka olemas ja kõigi enda koormate ning kohustustega. Ohh. Aga igatsen neid küll palju! Kõiki igatsen

VIIMANE FAKT minu väiskest elukesest. Ehk värskeim avastus - ma ei naudi siin lihtsaid asju nagu Eestis, ei naudi vihmasadu, ilusat hommikut, lillelõhna, tuult juustes jne. Ei ole veel sellele imetabasele nähtusele seletust leidnud...Igatsus tekib lihtsate asjade järgi. :) Olen nagu jooksuteibil.

Sain postkaardi ja muud jutud

Jälle on nii, et midagi ei ole nagu juhtunud ja samas on nii palju-klišeekeseken . Umbes täpselt 3 kuud on naasemiseni. Kuradi kahju on ja samas ei ole ka. 

Vanemad tulevad täpselt nädala pärast külla. Ootan väga. 

Eile käisime Viavias, seal oli näituse avamine ja paar sõpra mängisid seal mussi. Väga lahe oli ja just selliseid õhtuid hakkan igatsema!

Üleeile leidsin enda interneti modemi üles- muidugi oma kohvrist. Nüüd on nett kodus, juheii!

Sain teada, et petšta juhtide poolt põhjustatud õnnetuse eest tasub sultan ja neile tehakse isegi tasuta inglise keele kursuseid.

Muideks seal, kus inglise keelt õpetan,  käis läbi jutt, et ehk ei ole järgmine kord viimane ja vb tahan õpetada kuni mai lõpuni... aga ma ei tea, mida mul veel õpetada on neile...aga samas raha tahaks saada..aga samas jälle ainult raha pärast ei tahaks ka seda teha.

Siin on ikka nii tore.

Akadeemias tehakse promo välismaale õppimiseks olen selle Indoneesias olemise peale mõtteid mõlgutanud. Jõudnud nimodi järeldusele, et see on suuresti minu elu ja nägemust sellest muutunud. Uskumatu kui kitsarinnaliselt enne mõtlesin. Ning samas kuidas seda ka praegu teen ja see mõte sunnib rohkem uutesse seiklustesse hüppama. Kuigi mõnikord on ikka paganama raske siin, ei kahetse vähemalgi määral siia tulekut. Tõesti! Tahaks lihtsalt lõhki purskuda selle maailma erinevuste peale! Uskumatu milline elu on! Mitte, et need, kes teise kultuuri sees ei ole viibinud ei oleks vähesema kogemusega, ei, lihtsalt... 

Vanemate siia tulek on ka mõtlema pannud, kuidas mul vedanud on, et selline võimalus on teise maailmaotsa õppima tulla. Ja kui neil oleks olnud selliseid võimalusi, kas nad oleksid võimalusest kinni haaranud ja kui oleks siis millised nad oleksid. Kas mina oleks üldse olemas...

  

Juhtus ka see, mida iga päev ootan! Minu telefonile tuli sõnum : „ you got a postcard“ ja kas ma tormasin selle järgi kohe!? –ei. Ootasin järgmise päevani ja läksin siis kui oli paras hetk ja avasin selle teetassi kõrval. See oli armsalt Britelt ! Ja postkaart oli niiiiii ilus ja nii toredalt omakäega meisterdatud!

Käisime Marko, Seribiast, sünnipäeva. Ta on väga grazy ja lahe! Kuna oleme siin kogu aeg higised ja räpased siis otsustasime peojaoks ennast üleslüüa ! Päris tore oli ennast jälle naisena tunda  :)