Viimane koolipäev ja Traffic light festival

Täna oli viimane koolipäev ehk Sunda eksam.

Jagasin laiali väikese küsitlustiku enda kallitele klassikaaslastele.Lugesin juba väga huvitavaid vastuseid.

Jagasime kallistusi.

Hüüdsime:
" Caroline, don´t forget us"
" I will not, never"
"We will miss you !"

Sellega asi piirdus, sest egas see inglise keel ei ole neil nüüd kiita.

Igatahes oli armas.

Nüüd ajan enda kostüümi värki ja hakkan proove tegema, et esineda Eestis Indoneesia traditsioonilise tantsuga. Ma ei tea kuidas, ma ei tea kus aga ma teen seda. kindlasti.

;)

Mega lahe ürituse tegime: FIRST INTERNATIONAL TRAFFIC LIGHT FESTIVAL

Arutasime maailmaasju tšehhist pärit skulptoriga, rääksin, et olen alati tahtnud teha midagi valgusfoori ajal nagu kohalikud. Mõtlesime milline näeks välja skulptoristi ja tantsija koostöö. Arutasime aja üle.

Järgmine päev teatas ta mulle enesekindlalt: " Let´s do it!" Ja me tegimegi.

Pärast festivali, lendas ta Sulawesisse- järjekordne inimene, keda enam ei näe- People Come and Go.



* First, tähenda, et tuleb ka teine ja kolmas, millalgi*

Küla kuningriik

Hommikul, kui maja ees kohvi joon, jalutavad minust mööda väikesed printsessid ja printsid. Neil on alati juuksed kammitud ja mõne ilusa lipsu või klambriga ehitud. Printsidel on alati kõige lahedamate Hiina kartuunitegelastega koolikott, mis on ilmselgelt suurem kui nad ise.

Mõnikord jooksevad nad üksteisevõidu, mõnikord jalutavad aeglaselt, justkui arutades omavahel kuningriigi probleeme. Vahel viivad vanemad nad jalgrattaga, sel juhul istuvad nad, uhke näoga, bambusest ehitatud troonil.

Väiksemad printsessid ja printsid jäävad terveks päevaks koju ja mängivad omapead. ALATI hoolitsevad suuremad väiksemate eest. Neil on omad porilogus plätserdamise mängud, võidusõidud, aiast leitud keppidega võitlemine jne.

Irooniliseks muudab olukorra, et kuningriik kus nad elavad, ei haaku üldse nende suursusugusega. Tänav kus nad jalutavad on mudane, vesine, prahine. Nad on kui võõrkehad.

Ja kui nad mind märkavad jäävad nad suuammuli vahtima, aeglustavad sammu, käed vajuvad rippu ja sõnad ununevad huulilt. Nagu oleks tonti näinud. Julgemad astuvad lähemale, aremad itsitavad omavahel.

Jään oma küla printse ja printsesse igatsema.

Petra

9 kuud tagasi ütlesin, et kõik stipendaadid on toredad aga Petra, see tšehhitar, ei oleks kõige parem majakaaslane. Ja 9 kuud hiljem nutsin lennujaamas nagu väike tita kui ta lennukile saatsime.(Ja mitte ainult lennujaamas)

Sellega algas ka punkt, kus kõik hakkavad lahkuma. Meie väike Indoneesia perekond läheb laiali. Nädala pärast lähevad Olga ja Maciej ja kahe nädala pärast lähevad minu ja Sofia teed lahku ja olen üksi Jogjas.

Olen kindle, et meie viie teed ristuvad uuesti. Olgugi siis 10 või 1 aasta pärast.Isegi siis kui meie elud on praegusega võrreldes nagu must ja valge, on lihtne leida ühise keele. See kogemus siin on meid kõiki muutnud, ma oleme üksteist toetanud koduigatsuse, suhete, õpingute, rahanappuse ja kultuurišoki ajal. Võin kindel olla, et alati kui mul oli abi vaja olid nad seal. Ja olid isegi siis kui ei vajanud abi, vaid lihtsalt lähedust ja tehislikku kodutunnet. Meil tekkisid omad traditsioonid, nagu õhtul jalutamine, maja ees elutarkusi jagades või oma Family Sunday´s (sest just sel päeval oli kõigil koduigatsus). Meil olid omad tobedad laulud. Mõned tülid, kuid nagu õed-vennad muiste, leppisime pärast 5 minutit ära.Nägime üksteist kasvamas, meie sisemisi ja välimisi muutusi. Olime koos õnnelikud kui leidsime koduseid maitseelamusi ja olime selle nimel valmis käima kõikides Jogja kauplustes. Nutsime ja naersime lugematuid kordi üksteise õlgadel. Kirusime vihmahooaega ja liigset päiksepaistet. Nende rõõm pani mind naerma, nende kurubus olid minu pisarad. Kuidas ma saaksingi neid unustada!!!

Teadsime seda algusest peale, et mingi hetk lõppeb see kõik ja ei näe üksteist enam pikka aega. Kuid, EI!, see tuli liiga kiiresti! Liiga uskumatu. 

On nutetud ja taaskohtumis lubadusi antud, kuid endiselt on tunne, et kui lähen neile külla on Petra endiselt seal ja ütleb mulle rõõmsalt “ Ahhoi!“ Liiga uskumatu.

Elu on ring, ei ole lõppu ega algust. On ees ainult uued seiklused!

Tegelikult on palju juhtunud vahepeal, mõned väiksemad reisid. Mõned pildid.

Mees peata:

Päikeseloojangu nautlejad

Paranktritis rand

Kanaauto

Roheline tee vabrik

Merapi:

Vaade kakaokasvanduse lähedalt:

Mina ja Petra:

 „Ahhoi!“ – eile käisin tšehhikate peol.

 Enne seda olin nagu pailapsiini joonud ja harjutasin koolis, tundes ennast täieliku idioodina. Näen üsna tobe välja tehes Kalimantani linnulikku liikumist.

Läksin hotspoti ja jõin ingveriteed, sest kurk oli NATUKENE valus. Tšehhi peol olles hakkas kurk aga aina rohkem veidrusi tegema. Jõin suure tassi kuuma teed ära ja mõnda muud ürdijooki - midagi ei aidanud. 

Läksin kärmelt koju. Ostsin TO-LAKANGIN´i – see aitab alati kõige vastu. No kurja ei aidanud ikka küll.

Järgmisel päeval oli tähtis kooli minna, kell 7. No ikka ei läinu küll. Nüüd olengi terve päeva kodus olnud ja näinud unenägusi, kus kurk üles paistatab ja hingamist takistab. Petra, mu isiklik“arst“, tuleb mulle varsti järele ja viib haiglasse.

*Aga see-eest saavad kõhulihased tugevaks, sest iga neelatusega lööks keegi nagu jalaga kõhtu.*

Mul ei ole kunagi nii palju terviseprobleeme kaheksa kuu jooksul olnud.Ma saan aru, et Eestis on kerge haigeks jääda, sest on külm aga siin oleks nagu kõik tingimused terveks olemist soodustavada...

-------------------------------------

Haiglas käidud.

Arst vaatas taskulambiga mu kurku ja ehmatas.

 Taranataa. Mul on angiin, tšehhi keeles angiina. ;)

Noh see üks mandel või asi on paistes ja punane. 

Tere tulemast antibiootikumravi! :)

See on minu kurk:
(tegelikult ei ole aga umbes selline tunne on küll)

Silmus tõmbub koomale

Kolm päeva tagasi avalikustati järgmise aasta(2013-2014) Darmasiswa stipendiumi õnnelikud omanikud. Palju õnne ka kolmele eestlasele!

Ja mina... ostsin lõpuks pileti KOJU. 13 juunil saab minu aeg siin läbi ja 14 juuni jõuan koju praamiga. Tore, et minu, aasta kestnud, alaväärsustunne saab purustatud, kui praamile lähen põhjamaiselt suurte Soomlastega. Juhuu! Ma olen normaalne!
Ootan ka kohest kultuurišhokki purjus Eesti tööliste näol.

*VAU. Uskumatu. Seda ei saa kirjeldada. Olen samas väga õnnelik, et see aasta läbi on aga samas olen ka kurb. Veel on nii palju avastada ja õppida!*

Asjad, mis ma septembris kaasa võtsin:

Ja mis neist nüüd on saanud:

Paremal asuv punakas, lilleline kleit on kandmist leidnud ainult korra, sest on liiga lühike mootorrattaga sõitmiseks. 

Keskel asuv lilleline seelik on täiesti ribadeks.

 Sinine seelik on vahaplekke täis, tänu Batika tunnile. 

Valged püksid sinise seeliku kõrval on kasutust leidnud ainult turismipiirkonnas, sest on liiga lühikesed, nad on ka pesumajas natukene värvi  muutnud. Ja kui teraselt vaadata on nad ka hallitanud. :) 

Must-valged püksid on liiga palavad kandmiseks.

 Paremalpool olev valge särk on pesus topiliseks läinud.

 Kõik topid, mis olid trenniks mõeldud seisavad endiselt kohvris, sest trennis peab T-särki või pikkade käistega särki kandma.

Lagritsad, mis on AMMU juba söödud.

 Pruun päevik, mis on nüüdseks pooleni kirjutanud.

 Roheline ümmargune asi, mis on kõge mõttetum asi, sest tratnataa... see on sääsevõrk näole. Pole kordagi kasutanud. 

Vasakul olev telefon, mis kukkus juba teel Indoneesiasse WC-potti.

Nüüd ongi rohkem ruumi TEIE  suveniiridele ;)

Indoneesia juuksur

Taaskord kogesin seda veidrat Indoneesia juukselõikussüsteemi:
 Läbini märjad juuksed jaotatakse kolmeks salguks, kaks külgedele ja üks taha. Võetakse  puntihaaval kätte ja lõigatakse naks-naks maha. Sama tehakse ka tukaga. Volaaa! Ongi valmis! Ainult 15 minutit!

Sa võid neile alguses seletada, et millist lõikust tahad, kuid nad on programmeeritud masinad. Sel korral käis jutt 1-2 sentimeetrist. Olen täiesti kindel, et see juuksur sai aru. Tulemuseks on mu juuksed taas õlgadeni või tsipa pikemad nagu ka arvatavasti eelmisel naisel.

Siiski virisemiseks ei ole põhjust, lihtsalt nalajakas. Pealegi eelnes lõikusele 5 minuti pikkune peapesu koos mõnusa massaažiga, mis on vist alati iluteenuste sisse arvestatud.
Maksis ka vähe  15 000 ehk natukene üle 1 euro.

Milleks küll need Eesti juuksurid vähemasti tund aega kulutavad nagu oleks iga väike salk kulda. Aeg on hoopis raha! Keegi peaks neile Indoneesia konveierlõikust õpetama.

The plan!

Olen teid täitsa teadmatusse jätnud oma käekäigust. Uskuge, mitu korda on see valge  blogilehekülg avatud olnud uue postituse kirjutamiseks aga ei ole midagi kirjutada. Samas, nagu ikka, toimub iga päev midagi millest teile rääkida.

Tänagi ei ole sellist tuju. Jätan rääkimata sellest, mis on olnud. Mainiks ainult, et kõik  on väga tore olnud.

On alanud kojumineku plaanide haudumine. Tegin skeemi, mida näete alloleval pildil. Kõige parem, kuid mitte kõige kallim, lend on läbi Helsingi ja sealt praamiga Tallinnasse.

 Buss sõidab alati Viljandi-Tallinn suunal lennujaamast mööda.

 Kujutan siis alati ette kuidas inimesed seal kohtuvad või lahkuvad. Kuidas vanemad saadavad pisarsilmis lapsi Austraaliasse eneseotsingule, kuidas armunud üle pika aja südamevärinal jälle kohtuvad, mõni paanikas nooruk on šokeeritud esimesest külmast, mis lennujaamas näkku puhub, kuidas eluaegsed sõbrad näevad üksteist ja nagu ei olekski kunagi lahus olnud, kuidas keegi suundub tundmatule maale ja ta ei oska ettegi kujutada, mis teda ees ootab.

PÕNEVUS.KURBUS.MEELEHEIDE.ARMASTUS.RÕÕM.HEAOLU.KODU.OOTUS.ÄREVUS.MUUTUS.UUS ALGUS. PABISTAMINE. KIMBATUS. KIUSATUS.

Nii palju tundeid, selles ühes pisikeses Lennart Meri lennujaamas!

Aga nüüüd! Tuleksin ma tagasi PRAAMIGA. Koos haisvate ja purjus soomlastega! Kuuldes eestikeelt ümberringi, kuid siiski olles võimetu kellegagi rääkida!

Tegelikult see nii hull ka ei ole. Lihtsalt pean enda ideaalse lennujaama naasmise ümbermõtlema.