Kuna elu ei ole meile sündmusi lusikaga suu juurde toonud, otsustasime Nickolaga(tore Tüdruk Tšehhist) ohjad haarata ja sõita mootorratastega naaberlinna Soolosse.
Viimastel nädalatel ei ole meil Jogjas peaaegult, et üldse sadanud. Seda suurem oli meie üllatus ja ahastus, kui terve tee(umbes 60 km) kallas vanapagan pisaraid. Siiski neljapäeva õhtuks olime Solos nagu kaks kopikat. Magasime öö tuttava juures või pigem oli ta võhivõõras, sest Nickola oli teda ainult korra kohanud ja minu skoor oli veel avamata. Too aga osutus väga toredaks ja meeldivaks jutukaaslaseks, muideks.
Ärkasime hommikul vara, jätsime kommikesed tänutäheks ja andsime gaasi. Seda viimast pidime palju tallama, sest templid, mida vaatama tahtsime minna, asusid Lawu mäe jalamil(või kusagil seal kõrgel) ja mootorratas oleks hea meelega mäest hoopis teistpidi allaveerenud.
See-eest oli hing terve tee kinni, sest vaade oli NIII ilus. Templid olid veel ilusamad(õnneks päris ära ei lämbunud)
Käisime kolme hindu templit vaatamas, minu lemmikumad templid, mida olen näinud. Esimene tempel oli kõige rahulikum ja harmoonilisem, mida olen kohanud. Mitte ühtegi inimest, peale meie ja õnneliku olemusega töötaja. Ümbrus oli puhas ja hoolitsetud. Meid ümbritses või olime ise pidevalt udupilve sees. Tahtsin selle peale "Hei muuuumiii.." laulu leelotada, sest nad "istusid" ka pilvede peal nagu meie.
Templi väravad:
Kilpkonn. Või saba ja peaga süda. Kuid tegelikult on see ?Wisnu? kes kilpkonnana veealusesse maailma läks.
Vagiina ja peenis. Kuna tempel on suunatud viljakusele siis võis selliseid sümboleid näha. Kartsime, et me Nickolaga jääme ka nüüd kogemata rasedaks. Seni ei ole õnneks midagi eriskummalist enda juures märganud.
Nickola oli tegelikult nendes templites käinud aga ta tahtis teha pilte. Osad pildid, mille olen siia postitusse pannud on tema tehtud. Au Nickolale!
Näiteks see on tema tehtud pilt. Mina töötan tegelikult templivalvurina, juhuks kui sa ei teadnud nagu näha sellel pildil.
Mis juhtus Londistega?
Selle templi leidmise üle olime väga rõõmsad, sest sinna viis salajane rada ja kui kaks teist on hästi tuntud siis selle juurde viitas ainult väike puust silt. Templi nimi oli seotud ahvidega, sest selle juures nähakse tihti ahve.
Edasi sõitsime aga Peruuse või Mehhikosse. Jah, samalaadi tempel! Olen seda alati näha tahtnud.
Miks on nii, et sellel ajal kui meie esivanemad nägid suurt vaeva, et savipotte voolida, tegid siinsed juba selliseid skulptuure!
Siis tõusis õhuniiskus 100% ligi ja meie varjusime warungi.
Tahtsime ka Lawu vulkaani vallutada, kuid kuna 2 päeva järjest oli sadanud ja meil ei olnud päris õiget varustust kaasas, kuulutasime selle plaani eluohtlikuks. Mina, va memmekas, tahtsin aga koju minna, sest õhtul oli tantsuetendus.
Ja kas tagasiteel sadas-MUIDUGI! Ja kas Jogjasse jõudes ootas meid ees kuiv ja päikseline ilm- MUIDUGI.
