Vipassana meditatsioon ehk kuidas mööduvad minu pühad

Mida on mul vastupanna teie facebooki kojumineku hüüete, jõuluplaanide ja piparkoogi lõhnale !? Mitte midagi samaväärset. 

Kõik või mitte midagi! Kui ei saa tulevaid pühi koos lähedastega veeta siis jätan üldse kogu jõulusagina vahele.

Kui need mediteerimist imiteerivad pildid facebookis olid naljagapooleks tehtud siis nüüd ei tee nalja ja lähen 10ks päevaks Vipassana mediteerimise kursustele. Olen seal 22. detsembrist kuni 2.jaanuarini.


Tegemist on 10 päevase Vipassana meditatsiooniga, kus õpid enesevalitsust, leidma tasakaalu enda ja maailma vahel, positiivsust ja muud.  Üheks laagri osaks on õilis vaikus, mis tähendab suhtlemise keeldu, isegi silmavaade on keelatud. Võetakse ära su telefon ja muud kommunikeerumis vahendid kiusatuse vältimiseks. Samuti ei tohi kirjutada või lugeda. Pärast laagri lõpetamist, tuleks õpitud tehnikad edasi arendada, et see päriselt mõju avaldaks. Igatahes tuleb üsna suur katsumus minu jaoks, loodan, et pean kõik 10 päeva vastu. 

Nimikiri sellest, mida ei tohi kaasa võtta( sorry, ei viitsinud tõlkida):

* mobile phones (if you bring one, please surrender it to management before
starting)
* books, writing materials, radios, tape recorders, cameras, etc
* food (this is provided)
* tobacco, alcohol, sleeping pills, tranquillizers or any other sedatives, or
illegal drugs
* furs or animal skins, either as clothing or rugs
* crystals, talismans, rosaries or other religious objects
* jewellery or valuables (facilities are provided for safekeeping of money
during the course)

Igatahes täna ma sinna lähengi. Seljakott on pakitud, ega peale riiete ei olegi midagi kaasa võtta. Olen väga väga väga põnevil! Ei suuda juba äraoodata kuidas see tundub. Kindlasti ei ole meelakkumine, nagu kuulnud olen ja see ongi hea.

Hommikul sain sõnumi sõbralt, kes kuulis, et lähen Vipassanasse. Ütles, et tegi seda eelmisel aastal, et  see on elu muutev kogemus ja ei suuda äraoodata minu lugu. See vähendas minu hirmu laagri ees. Lähen ootustetta ja olen tänulik kõigi kogemuste eest, mida tunnen.

Vot. Nii. Mis siis ikka. Ilusaid jõule ja näeme juba uuel aastal!


PS!Kirjutasin viimastel päevadel ekstreemselt usinasti blogi, et teil oleks midagi lugeda
NB! Loe täpsemalt Vipassana meditatsiooni kohta siit: 

http://www.dhamma.org/en/vipassana.shtml

Skype

Skype:

(See on varastatud idee ühelt padjalt) Varsti on mu tuba kriipsujukusi täis joonistatud. Kuna nad on siin grafitite suhtes väga tolerantsed, loodan, et ka omanik aksepteerib mu kriipsujukusid...

:)

Kool 2: Batik tekstiil

Järgmine mitte füüsiline tund on batiku tekstiilitund. Seal tunnis käin salaja, sest ametlikult ei tohi tunde võtta teisest osakonnast. Aga batik on jällegi üks siinnse kuluuri suur osa. Kohe kui oled Indoneesiasse saabunud raputatakse sulle kaela batiku kleite, särke, pükse, kotte, jalanõusi ja isegi kiivrid ja mootorrattad on batikut imiteeriva mustriga!

Täna oli batika viimane tund. Sain värvitud enda teise batiku salli. Alguses oli see proovilapiks minu esimesele tööle ja sellest arenes välja väga fantaasiarikas sall. Kui esimesele  tegin kavandi ja olin usin siis teine sall on vabakäega joonistatud.

Selliselt nokitsevad kõik omaette, kuid samas kambakesi tulise vahaga kausikeste ümber:

Kuum vaha. Kausis on spetsiaalsed tööriistad, millega kantakse vaha riidele. 

Mina võisin nii salli kuju kui ka motiividega teistest rohkem improviseerida. Tänu salajasele osalusele.

Natukene üritasin enda siinset 3 kuud ka sallile panna aga nende märkide tähendusest saan vist ainult mina aru: 

Jah, isegi ükssarve tegin. (väga originaarne, eksole) 

 Hommikul ostsin batiku poest rohelist värvi salli värvimiseks. Sain kaks kotikest - üks punase ja teine valge pulbriga. Aga tahtsin ju rohelist !

Selline, beebipesu kausikestega ruum, on kanga värvimiseks.

Pärast esimes kausikeses leotamist võttis sall roosaka varjundi. Ei julgend küsimagi hakata vaid hoidsin hinge kinni, et see nii ei jääks. Pidin ootama 30 minutit kuni sall kuivas.

Pärast seda panin salli järgmisesse mingisuguse happega kaussi. Uskumatu, mis mu silmeees toimus. Sall läkski sinakasroheliseks! Isegi õps oli uhke, et see õnnestus. Siin pildil on sall kuivamas.

Kui ootasin salli nõrgumist, jalutasin koridoris ja pildistasin õpilaste töid seintel. Uskumatu! Kuidas nad küll viitsivad vaha ja värvidega jännata! Minu sall oli nende maalide kõrval äbarik aga ega ma tähtede poole püüdelnudki.

 Koju jõudes imetlesin veel ja veel ja veel salli.

Järgmiseks pean kuuma veega vaha eemaldama, seda korduvalt pesema ja ongi valmis. Kui tahaksin mõne motiivi teise värviga teha. Peaksin vahatamist uuesti alustama aga kuna batika tund lõppes siis ei ole see nii lihtsalt võimalik.

Vahaga on mul eriline side, kuna ema neiupõlve nimi on Vaha ja ilmselt selle pärast meeldiski mulle sellega jännata. Vaha on mul veres. :)

Teine esinemine ja elu lillestumine.

See kõik algas eile, kui läksime kreeklasest sõbrantsi juurde nuudleid sööma. Olin endiselt depresiivsuse lainetel seoses hip-hopi ja üldise elu stagnatsiooniga. Maailm lillestus, kui kreeklane rääkis, et ta kavatsus fotonäitust teha, saadab edu. Ja uskuge või ärge uskuge, ta tahab mind võtta modelliks!!

Kustutage nüüd kujutlus suurest valgest euroopalikust kunstigaleriist! See "galerii" on tuunitud garaaž. Peamiselt suunatud tänavakunstile, kuid siiski piisavalt korralik ka muudele kunstižanritele. Igatahes olen põnevil ja õnnelik, et jälle üks eesmärk mille nimel rabeleda!

Eile oli teise sõbrantsi näituse avamine, kuhu kahjuks ei jõudnud, sest HIP-HOP IS MY LIFE!- ehk pidin proovi minema. Üllatus üllatus, tore proov oli. Lõpuks võttis peatüüp ennast kokku ja tegime ainult ühe nosimise pausi. Koju jõudsin ka normaalsel ajal. Kuigi järgmise päeva esinemiskostüüm jäi endiselt müsteeriumiks. 

Nüüd ongi järgmine päev ja esinemine edukalt sooritatud!

Kohaks oli Haiti hotell, üks ilusamaid, mida olen näinud!! Mamma-Mia! Ohh kui ma rikkaks saaks..

Nagu ikka oli esinemisruum kitsas ja juhtmeterägastikuga külvatud. Kui kostüümi proovimiseks läks, selgus see, mida kahtlustasin. Esimene paar pükse oli napilt paras, st kui oleksin mõne äkilisema küki teinud, paljastuks mu eboloomuliku rohelise tiigrimustriga aluspesu. Ei tänan. Teine paar oli 3 numbrit liiga suur - endiselt tahts mu tiigrimuster avalikkuseette ilmuda. Valisin lõpuks selle viimase variandi. Oleks mul ainult vöö... selle probleemi lahendasin alguses, maast leitud, põhupalli sarnase, nööriga siis laenasin ühelt tüübilt  vööd, mis oli jälle liiga väike ja lõpuks tulid sõbrad haaknõelad appi ja päästsid olukorra. 

Siis toodi traksid. Panin neid nii ja naa, kuid ikka püsisid nad ainult minuti pükste küljes ja laksatada vastu nägu. Haa! Õnneks ei olnud ainus selle probleemiga. Kartes enda esihammastest ilma jääda kinnitasin traksid haaknõeltega särgi külge.

Siis toodi kingad. Ütlesin eile, et mu jalanumer on 38/39, mitte 36/37.... Kõik lõppes sellega, et esinesin enda all starsi ketsidega. Ei kurda, mugav oli. 

Väike märge indoneesia ja eesti erinevusest. Kui kodumaal on meil sellises hotellis esinemine, saab esinemisgrupp ühe toa enda käsutusse. Üldiselt on seal wc ja muud mugavused. Siin on kõik surutud ühe peeglita ruumi. Kus oli üks transvestiidist meikar, kes ei saanud mu valgelt nahalt silmi. 

Alustasime lavalaudade vallutamist. Esimese tantsu lõpus olid mu traksid lahti lennanud, teise tantsu lõpuks pidin ühe käega pükse üleval hoidma! Sõpradel haaknõeltel tuli põhi alt ära...

Ausalt öeldes läks esinemine sitasti aga mida ikka tahta sellistest proovidest. Andsin endast maksimumi ja ei oleks midagi paremini saanud teha. Mulle ikka väga meeldib esineda ja midagi teha!

Isegi kui terviku mõttes läks natukene halvasti oli lõpuks ikkagist hea tunne südames ja raha taskus. 

Teine välismaalane, Manuela, tore indo-hollandlane, läheb homme tagasi koju.  Ta on tantsija, keskendub rohkem aafrika ja hiphopi stiilile. Temaga sain lähedaseks  kiiresti, tants ikka ühendab ja värki.

Ütlesin talle, et olen kade, et ta saab koju minna. Tema oli jälle minu peale kade, et  saan veel siia jääda. Ta küsis, et igatsen vist väga enda lähedasi. Vastasin, et mõni õhtu igatsen nii väga, et kontrollin, kas odavaim lennupilet on endiselt liiga kallis. Kuid see ei ole peamine põhjus, miks tahaksin sinu asemel minna...Ta küsis, mis siis on ? Mina vastasin, mökk-mökk, ei tea...

Teel koju mõtlesin enda vastuse üle. Mis siis on peamiseks põhjuseks? Mis mulle siin ei meeldi ? Ja ei leidnud ühTegi asja, mis nii palju häiriks, et tahaksin siit minema põrutada.

Olen kogu aeg ettekujutanud hetke, mil saabun Eestisse, keda lennujaamas näen, kellele külla lähen, kui õnnelik siis oleksin! Mitte kunagi ei ole mõelnud, kui kurb on Indoneesiast lahkuda. Möödunud on 3 kuud ja seljataga on juba nii palju ägedaid hetki ja mälestusi. Ilmselt olen 6 kuu pärast silmini pisarais ja nutan lennujaamas Indoneesiat taga.

Mulle meeldib siin ja enam te ei kõiguta mind, enda imeilusate lumepiltide ja kodumaale naasmiste hõisetega! Sööge enda mandariine ja õgige piparkooke! Mina limpsin kookospiima, söön arbuusi ja mugin riisitooteid! 

Väike pildike minust ja Manuelast enne esinemist: 

Pilt hotelli aiast: 

Kool: Traditsioonilise muusika tund

Minul oli eile viimane koolitund. Kuid isegi see ei olnud päriselt tund, vaid eksam ainult kohalikele õpilastele. Käisin ka ikka klassikaaslastele pöialt hoidmas.

See tähendas ka selle semestri lõppu. Usukumatu. Natukene kurb on ka -järgminse semester on teised tantsud, teised ained. Õpetajad said juba omaks ja tore oli liikumisest aru saada ja osata seda aina paremaks lihvida.

Pole siiani üldse rääkinud enda kooliainetest. Teen täna sellega algust. Esimene aine on traditsioonilise muusika tund, ehk Musik Tradisi. Toimub 2 korda nädalas.

Indoneesia tantsijaid saadab peaaegult alati gamelani orkester. Ka tantsijad peavad oskama seda mängida ja seda me seal tunnis õpimegi.

Esimene tund oli üks segasemaid. Õpetaja kirjutas numbreid tahvlile ja seletas seda nii " tõmm- tap"" tõmm - tap" "kõmm." Päriselt! No muidugi ei saanud ma midagi aru, sest ei teadnud isegi millist häält instrument teeb ja veel vähem kuidas seda mängima peab. Kättesurutud haamrist oletasin, et pean midagi lööma.
Praegu olen uhke enda üle ja saan häälitsustest aru ja oskan isegi mõnda  imiteerida.

Tahvlile oli kirjutatud mitme loo "noodid". Omamoodi kunst oli sealt järje ülesleidmine: 

Minu lemmik pill, see teeb sellist kumisevat häält. Nagu "tõnn.." Kahjuks ei ole ma nime väljauurinud, nimelt nad väga ei räägi teooriat. Aga ma panustan, et ta on saron´i sugulane.(gender)

Selle pilli nime ma tean! See on saron. Peamiselt mängin sedas ta teeb sellist väga kiledat häält. Tihti kui selle haamrikesega toksin tuleb millegi pärast "Ehitame maja" laul meelde. Käisin ka selle pilli võistumängimisel. Üle 15 minuti ei suutnud kõrvad kannatada.

See on peamine pill, mis mängib peamist meloodiat. Nimega bonang. Seda pilli ei ole ma puutunud, sest seda on vist ekstra raske selgeks saada. Ilusat kumisevat heli teeb.

Trummid.Congod ? Aga nagu ei ole ju ka.. Ei tea. Igatahes kõik poisid on selle pilli mängimises meistrid. Päriselt!Mõned tüdrukud ka. Seda olen proovinud mängida pärast tundi. Teiste ees ei julge. Traditsioonilises tantsus on selle pilli heli peamine, mida jälgida.

Gongid ja kempulid! Kõige lahedamad minu meelest! Kõige põnevam pill - kas saad õigel ajal selle metallitüki võnkuma või ei ... Kui jazzi bändi kuulates meeldib mulle vaadata kontrabassi mängijat siis gamelani orkestri esinemist vaadates meeldib mulle vaadata just congi mängijaid. Nad on nimodi seal peidus, väga salapärased tüübid...

Traditsioonilise muusika tunnid toimuvad Pringgitanis. See on lahtine ruum õues, kuid katus on peakohal. Selle kõrval on tantsu(saal, ruum, koht) nimega Pendhapa, nõnda saavad tantsijad ja mängijad koos proovi teha. 

Lisaks pillidele on gamelani orkestris ka lauljad. Olen pidanud ka kooris laulma. See on hästi veider. Pärast seda jäid kõik kurdiks. Nimelt peab kurguhäälega kisendama. Alguses tundus, et nad ei oska laulda, kuid nüüd on saan aru, et see ongi neil ilus. 

Päris raske on gamelani orkestrit kuulata. Helid ei ole väga kõrvasõbralikud ja indoneesia helitehnikute motoks on: " mida valjemalt seda paremalt" 

Nüüd on see tund läbi. Kurb olen ka natukene, sest mulle meeldis õpetaja. Kui seda tundi ei oleks olnud, oleksin palju vaesemate teadmistega indoneesia kultuurist.

Kui tahad täpsemalt gamelanist teada, loe Wikist:  http://en.wikipedia.org/wiki/Gamelan

Unustasin mainida, et orkestris on veel väga palju muid pille ka aga neid me ei õppinud. Siiski nägin neid nurgas tolmu kogumas.

Kas sa hip-hop´i oskad tantsida?

"Hi. Can you dance hip hop?"
"mm.. i have learned it little. I think i can do it!"
"Great.Tomorrow rehearsal at 10 pm"
"Sure that in the evening?"
"Yep."

Ja nii mässisingi ennast esinema ühe firma peol. Nagu ikka ei ole mõtet siin küsida, et mis kus kuidas mida jne - sellised küsimused ajavaid indoneeslased ainult segadusse ja närviliseks.

Esimes proovis sain teada, et esitlusele tulev kava on põhiliselt show. Mida rohkem seda uhkem, ehk miljon lugu kokku miksitud, Michael Jacksonist Gangnam style tantsuni.  Kava on 15 minutit pikk. Esinemine on juba homme, ehk harjutamiseks on kokku ainult 3 päeva! Mis on liiga vähe, miks ei oleks võinud alustada proovidega paar päeva varem, saaks korralikuma asja kokku...

Tänu aja nappusele, kestavad proovid kella 21.00st kella 3.00ni.  Esinemise eest saame raha per face 400 000 ruphiat (u. 35 euri) Siin tasutakse tantsijatele paremini kui Eestis.

Nüüd vinguks indoneesia stiilis proovide üle. Leppisime kokku, et proov algab kell 22.00, läksin kohusetruult kohale. Korraldaja tüüp tuli alles kell üksteist läbi. Siis oli vaja muidugi smsse kirjutada, lebotada ja siis alles hakata prooviga pihta. 4 tunnise proovi asemel oleks selle piina saanud vabalt 2 tunniga tehtud.
Üheks erinevuseks eesti ja indoneesia proovide vahel on veel see, et koreograaf peab tooma kõigile juua ja näkse. Mis on muidugi minu kui tantsija seisukohast väga meeldiv. Aga samas, tehakse paus kus lihtsalt süüakse. VÕiks järjest proovi teha ja koju minna!
+
Kostüümist. 2 päeva enne esinemist küsida, et kas mul on 80ndate stiilis riideid, mis sisaldaks miniseelikut ja kikilipsu. Oleksin tahtnud sapiselt küsida, et muidugi, mis värvi kikilipsu ta soovib.

Lõpuks kui proov läbi on tuleb unise peaga tund aega koju sõita. Eksisin veel enda lollusest korraks ära.

Koju jõudes oli mul sellest kõigest pea valu ja sees pulbitses viha, sest  kõike seda ebameeldivust ei öelnud ju kellelegi välja.

Sellistel hetketel tuleb koduigatsus tuttavate asjade üle.

Jõudsin enda toa ukseni ja lingil rippus mingi valge kott. Mõtelsin, et prügi või lihtsalt tühi kilekott...
AGA EI! Leidsin sealt sildi: For my lovely estonian girl!
Ja seest vene šokolaadi ja paar vodka kommi. See oli Olgalt, ta vanemad tulin külla ja tõid head paremat.

Parim ajastatus üldse!!! Siin ei ole sellist päris šokolaadi, viinakommidest rääkimata. Pistsin ühe kommi õnnelikult suhu, tundisn äratundmis värinat ja põrutasingi unemaale!

Ülivõimetega kanad

Pärast eelmise postituse postitamist blogi postitamis kohta, läksin kontserdile, kus tuli mulle peale "ahhaa" efekt. Kuidas ma nii rumal olin. Siin ei kasva ju kuused!!

Vabandan ja parandan ennast - ei ole olemas kuuse otsas elavaid kanu. Tegemist on mingit laadi lehtpuuga, millel kasvavad punased marjad.

Ei olnud kellelegi rääkinud enda avastusest. Juhtumisi pärast kontsertit küsis ungarlane, et kas olete näinud, et kanad lendavad, mitte väga kõrgel aga üle pea. Olin nii rõõmus, et ei ole hulluks läinud, et siin ongi päriselt ülivõimetega kanad!



(Olen muutunud Kaieks oma lühikeste juttudega)

Kuusekana

Nägin kõrgel kuuse otsas kanu turnimas! Naaber ütles, et nad elavad seal.
Uskumatu. Pean fototõestuse tegema...

Money money money

Käisin ujumas basseinis, kus oli 7 teismelist poissi, kes hüüdsid mulle 15 minutit järjest " money money money" . Mida nad lootsid, et ma bikiinide vahelt läbiligunenud 100 000 välja võtaks ?! Kiusamine.


On möödunud 3 kuu indoneesias. Koduigatsus. Ja kui kuulata veel Johansoni& Vendade laulu Koju siis võtab kurgu karedaks. Aga eks see ole osa suurest protsessist...

Elektrikatkestus

Hommikul olin eriti laisk ja salaja soovisin, et tunnid jäeksid ära. Teate küll, selline päev, mil ei tahaks midagi teha. Batiku tundi ikka viitsisin minna, sest sain täna töö valmis. Aga siis tuleb Bali, Jaava ja Traditsioonilise muusika tund...

Lonkisin võimalikult aeglaselt kooli ja mulle tuli vastu kursaõde, kes kuulutas, et Bali tund jääb ära!!! Jaava tunnist ei teadnud ta midagi. Nõnda siis saatsin sõnumi õpetajale ja ta vastas: " There is no student in the class. They are all busy in the event. And even worse.. The electricity is out..... Sorry about this...."

Olin väga rõõmus - vaba päev! Koju jõudes avastasin, et ka meil pole elektrit. JAMA.

Vähemasti läks soov täide ja saan täna  laiselda.


;) 

Kummitu

Olime jõdnud ring roadil(kohalik kiirtee) juba 30 minutit sõita, jõudsime teelõiku, kus tee ei olnud valgustatud ja maju ei olnud ligi.Tundsin, et motika tagumine ots vibab. Arvasin, et siin on sadanud ja tee on märg. Sõitsin edasi. Ühteäkki hakkas terve ratas värisema nagu sõidaksin väikestel kuulikestel. Peatusin. Juba aimasin, mis selle põhjustajaks võib olla.

Mul oli õigus – tagumine kumm oli täiesti tühi. Kuna olime keset mitte midagit pidime edasi minema. Nägime, et eespool, umbes 400meetri pärast, on väike hurtsik, tulega.  Palusin enda kaasreisial, et järsku ta saab jalutada seda maad, sest kui kaks inimest sõidavad tühja kummiga siis see on esiteks väga ohtlik ja teiseks võib veel hullema vigastuse rattale tekitada. Vähemasti nii  on mu isa mulle rääkinud. Tuli välja, et tal ei olnud selline isa ja pidas lubamatuks pimedas 400 m kõnida. No fuck no. Oleksin tahtnud talle paar roppust karjuda.

Okei. Lukustasin enda käed roolil sirgeks. Püüdsin jalgadega taskaaalu hoida ja olin valmis rattalt maha hüppama, kui too külje ette peaks libistama.

Tuli välja, et tuli, mida nägime, oli väike indoneesia stiilis bensiinijaam ja kohe selle kõrva oli rattaparandus! Oleme päästetud ? Ei.

Rattaparandus oli kinni. Koputades tuli aknast nähtavale kellegi nägu, kes ütles ülla-ülla  nad on kinni, mis kinni. Selge. Pole midagi teha. Kell oli juba kaheks, indoneesias on juba uneaeg.

Jalutasime edasi järgmisele ristmikule, kust leidsime järgjekordse indoneesia stiilis bensiinijaama. Seal oli vananaine, kes tõi pumba. Vähemasti seegi hea. Pumpasime koos vanaemaga ratta täis.

Oma kaasreisija sokutasin Leenu rattale. Muidugi äsjapumbatud kumm läks kohe jälle tössiks aga mitte nii hullult. Kummiparanduse otsimise saaga jätkus.

Selleks ajaks olin üsna muserdatud. Ilmselgelt peab kummi väljavahetama, lootsin, et ainult sisemise. Kuid isegi siis ei oleks mul raha. On kuu lõpp. Mul on taskus ainult 30 000 rupiat, millega elaksin napilt järgmised 5 päeva palgapäevani.  Plus, tantsuetendus, mida vaatama sõitsime oli juba tund aega kestnud.

Peatusime tee küsimiseks warungi ees. Seal oli üks 30-40ndates mees, saime tunda jälle indoneeslaste lahkust.Ta võttis enda mootorratta ja viis meid kummiparandusse, mis oli lähedal, kuid mida me ise ei oleks kunagi leidnud.  Ventika ümbert oli kumm katki. Sisekummi vahetus. Sain selle põhjustanud mutri mälestuseks. Rahaliselt tulin peaaegult välja.

Seletasime, et olime teel tantsuetendust vaatama. Selgus, et olime paigast mööda pannud. See megaarmas indoneeslane ütles, et okei viin teid sinna. Kas Eesti võtaks keegi ette 20 minutilist sõitu ainult selleks, et kolm välismaalast saaks tantsuetendust vaatama minna!?

Hakkasin enda uhiuue kummiga kergelt veerema. Alles siis sain aru, kui väga ma kartsin alguses ja kui ohtlik oli katkise kummiga sõita.  Pingelangus, poolel teel sõitmisel tulid pisarad silma.

Armas indoneeslane ei tahtnud midagi muud kui aitäh ja läinud ta oligi. Meie jäime nautima maailma ilusaima lavaga tantsuetendust.

Esimene esinemine jaava tantsuga

Juba tükk aega tagasi käisin paar õhtut järjest proovides, sõitsin logiseva bussiga Gunung Kidulli ja esinesin indoneesia traditsioonilise tantsu Golek Wiraga Riniga.
Kuidas see kõik siis tegelikult oli ?

Jõudsime esinemispaika 3 tundi varem. Koht oli ilus. Üritus, kus esinenesime, oli festival, kus võisteldi traditsioonilise laulmise ja mingisuguse riisi tegemise riista muusikaga, vähemasti nii mulle seletati. :) Avatud oli ka maalinäitus.

Iga Jogja tants algab kummardusega. Kui käed on nii nagu pildil nina juures, on kummardus sultanile. Kui käed on üle pea on tants jumalale ja kui käed on allpool nina on tants sinuga samal tasemel olevale inimesele. 

Tantsu saadab live gamelani orkester.On tantse, kus tantsijad peavad ka laulma. Tant ja muusika on väga seotud.  Muusika on tantsuliigutuste illustreerimiseks. Tehakse muusika tantsule, mitte tants muusikale, ehk enne valmib tants ja siis muusika sellele. Koolis on meil traditsoonilise muusika tund, kus õpime gamelani mängima.Oleme ääääärmiselt andekad ;)

Hakkasime siis riietuma, mis võttis kokku vähemasti tund aega. Esimesena hakati mu juukseid piinama ja tehti hobusesaba, koos veidra juukselisaga. Pikad ja paksud juukseid peetakse siin väga ilusateks. 

Järgmisena pidin endale peitekreemi ja puudrit näkku mätsima. Pole kunagi, nii palju peitekreemi pidanud kandma. Kui arvasin, et olen puudriga liialdanud, küsisin õpetajalt, ta vastas, et pane veel. Puuder peaks olema paar kraadi valgem, kui tegelik nahk. Jällegi ilu sümboliks on valge nahk.

Siis tuli meikar ja tegi mu "ilusaks"

Olin nüüd siis "ilus". Endale meenutasin lumivalgukese multikast kurja kuningannat.

Sellel pildil puuduvad ainult haldjakõrvade moodi asjandused ja kõrvarõngad aga muidu olen täisriietuses.  Juustesse oli nii palju asju pistetud ja kõigil neil oli tähendus!

Sulgedega peaehe näita puhtust ja neitsilikkust, mis ühtib mu saroni(seeliku) peal oleva motiiviga. Käsivarte küles olevad draakonid on kaitsvad. 

Olingi valmis! Tundisn ennast  tõelise Indoneesia printsessina. Kogu kupatus, eriti peaehted, olid väga valusad ja rasked, kui lahtiriietusin siis tundisn ennast kergena.

Õhtujuht aka minu jaava tantsu õpetaja.

See on minu teine õpetaja:

Õpetajate tants. Neil käis seal mingi sõda. Samuti tants Jaava saarelt

See oli üks parimaid esinemiskogemusi mu elus. See oli esimene tagasiside Indoneesias õppimise mõttekusele. Sain väga palju innustust edasiõppimiseks.

Pärast esinemist ütles üks õppejõud : " Practice a little more and you are going to be the best"

Aitäh Pennyle, kes pildid ja video tegi. Ja Sofiale, Petrale ja Leenule, kes kaasaelama tulid. See tähendas mulle väga palju.

Videot saab näha siit. Lõpus on väike intervjuu ka.

https://vimeo.com/54761448