Teine esinemine ja elu lillestumine.

See kõik algas eile, kui läksime kreeklasest sõbrantsi juurde nuudleid sööma. Olin endiselt depresiivsuse lainetel seoses hip-hopi ja üldise elu stagnatsiooniga. Maailm lillestus, kui kreeklane rääkis, et ta kavatsus fotonäitust teha, saadab edu. Ja uskuge või ärge uskuge, ta tahab mind võtta modelliks!!

Kustutage nüüd kujutlus suurest valgest euroopalikust kunstigaleriist! See "galerii" on tuunitud garaaž. Peamiselt suunatud tänavakunstile, kuid siiski piisavalt korralik ka muudele kunstižanritele. Igatahes olen põnevil ja õnnelik, et jälle üks eesmärk mille nimel rabeleda!

Eile oli teise sõbrantsi näituse avamine, kuhu kahjuks ei jõudnud, sest HIP-HOP IS MY LIFE!- ehk pidin proovi minema. Üllatus üllatus, tore proov oli. Lõpuks võttis peatüüp ennast kokku ja tegime ainult ühe nosimise pausi. Koju jõudsin ka normaalsel ajal. Kuigi järgmise päeva esinemiskostüüm jäi endiselt müsteeriumiks. 

Nüüd ongi järgmine päev ja esinemine edukalt sooritatud!

Kohaks oli Haiti hotell, üks ilusamaid, mida olen näinud!! Mamma-Mia! Ohh kui ma rikkaks saaks..

Nagu ikka oli esinemisruum kitsas ja juhtmeterägastikuga külvatud. Kui kostüümi proovimiseks läks, selgus see, mida kahtlustasin. Esimene paar pükse oli napilt paras, st kui oleksin mõne äkilisema küki teinud, paljastuks mu eboloomuliku rohelise tiigrimustriga aluspesu. Ei tänan. Teine paar oli 3 numbrit liiga suur - endiselt tahts mu tiigrimuster avalikkuseette ilmuda. Valisin lõpuks selle viimase variandi. Oleks mul ainult vöö... selle probleemi lahendasin alguses, maast leitud, põhupalli sarnase, nööriga siis laenasin ühelt tüübilt  vööd, mis oli jälle liiga väike ja lõpuks tulid sõbrad haaknõelad appi ja päästsid olukorra. 

Siis toodi traksid. Panin neid nii ja naa, kuid ikka püsisid nad ainult minuti pükste küljes ja laksatada vastu nägu. Haa! Õnneks ei olnud ainus selle probleemiga. Kartes enda esihammastest ilma jääda kinnitasin traksid haaknõeltega särgi külge.

Siis toodi kingad. Ütlesin eile, et mu jalanumer on 38/39, mitte 36/37.... Kõik lõppes sellega, et esinesin enda all starsi ketsidega. Ei kurda, mugav oli. 

Väike märge indoneesia ja eesti erinevusest. Kui kodumaal on meil sellises hotellis esinemine, saab esinemisgrupp ühe toa enda käsutusse. Üldiselt on seal wc ja muud mugavused. Siin on kõik surutud ühe peeglita ruumi. Kus oli üks transvestiidist meikar, kes ei saanud mu valgelt nahalt silmi. 

Alustasime lavalaudade vallutamist. Esimese tantsu lõpus olid mu traksid lahti lennanud, teise tantsu lõpuks pidin ühe käega pükse üleval hoidma! Sõpradel haaknõeltel tuli põhi alt ära...

Ausalt öeldes läks esinemine sitasti aga mida ikka tahta sellistest proovidest. Andsin endast maksimumi ja ei oleks midagi paremini saanud teha. Mulle ikka väga meeldib esineda ja midagi teha!

Isegi kui terviku mõttes läks natukene halvasti oli lõpuks ikkagist hea tunne südames ja raha taskus. 

Teine välismaalane, Manuela, tore indo-hollandlane, läheb homme tagasi koju.  Ta on tantsija, keskendub rohkem aafrika ja hiphopi stiilile. Temaga sain lähedaseks  kiiresti, tants ikka ühendab ja värki.

Ütlesin talle, et olen kade, et ta saab koju minna. Tema oli jälle minu peale kade, et  saan veel siia jääda. Ta küsis, et igatsen vist väga enda lähedasi. Vastasin, et mõni õhtu igatsen nii väga, et kontrollin, kas odavaim lennupilet on endiselt liiga kallis. Kuid see ei ole peamine põhjus, miks tahaksin sinu asemel minna...Ta küsis, mis siis on ? Mina vastasin, mökk-mökk, ei tea...

Teel koju mõtlesin enda vastuse üle. Mis siis on peamiseks põhjuseks? Mis mulle siin ei meeldi ? Ja ei leidnud ühTegi asja, mis nii palju häiriks, et tahaksin siit minema põrutada.

Olen kogu aeg ettekujutanud hetke, mil saabun Eestisse, keda lennujaamas näen, kellele külla lähen, kui õnnelik siis oleksin! Mitte kunagi ei ole mõelnud, kui kurb on Indoneesiast lahkuda. Möödunud on 3 kuud ja seljataga on juba nii palju ägedaid hetki ja mälestusi. Ilmselt olen 6 kuu pärast silmini pisarais ja nutan lennujaamas Indoneesiat taga.

Mulle meeldib siin ja enam te ei kõiguta mind, enda imeilusate lumepiltide ja kodumaale naasmiste hõisetega! Sööge enda mandariine ja õgige piparkooke! Mina limpsin kookospiima, söön arbuusi ja mugin riisitooteid! 

Väike pildike minust ja Manuelast enne esinemist: 

Pilt hotelli aiast: