See tähendas ka selle semestri lõppu. Usukumatu. Natukene kurb on ka -järgminse semester on teised tantsud, teised ained. Õpetajad said juba omaks ja tore oli liikumisest aru saada ja osata seda aina paremaks lihvida.
Pole siiani üldse rääkinud enda kooliainetest. Teen täna sellega algust. Esimene aine on traditsioonilise muusika tund, ehk Musik Tradisi. Toimub 2 korda nädalas.
Indoneesia tantsijaid saadab peaaegult alati gamelani orkester. Ka tantsijad peavad oskama seda mängida ja seda me seal tunnis õpimegi.
Esimene tund oli üks segasemaid. Õpetaja kirjutas numbreid tahvlile ja seletas seda nii " tõmm- tap"" tõmm - tap" "kõmm." Päriselt! No muidugi ei saanud ma midagi aru, sest ei teadnud isegi millist häält instrument teeb ja veel vähem kuidas seda mängima peab. Kättesurutud haamrist oletasin, et pean midagi lööma.
Praegu olen uhke enda üle ja saan häälitsustest aru ja oskan isegi mõnda imiteerida.
Tahvlile oli kirjutatud mitme loo "noodid". Omamoodi kunst oli sealt järje ülesleidmine:
Minu lemmik pill, see teeb sellist kumisevat häält. Nagu "tõnn.." Kahjuks ei ole ma nime väljauurinud, nimelt nad väga ei räägi teooriat. Aga ma panustan, et ta on saron´i sugulane.(gender)
Selle pilli nime ma tean! See on saron. Peamiselt mängin sedas ta teeb sellist väga kiledat häält. Tihti kui selle haamrikesega toksin tuleb millegi pärast "Ehitame maja" laul meelde. Käisin ka selle pilli võistumängimisel. Üle 15 minuti ei suutnud kõrvad kannatada.
Trummid.Congod ? Aga nagu ei ole ju ka.. Ei tea. Igatahes kõik poisid on selle pilli mängimises meistrid. Päriselt!Mõned tüdrukud ka. Seda olen proovinud mängida pärast tundi. Teiste ees ei julge. Traditsioonilises tantsus on selle pilli heli peamine, mida jälgida.
Gongid ja kempulid! Kõige lahedamad minu meelest! Kõige põnevam pill - kas saad õigel ajal selle metallitüki võnkuma või ei ... Kui jazzi bändi kuulates meeldib mulle vaadata kontrabassi mängijat siis gamelani orkestri esinemist vaadates meeldib mulle vaadata just congi mängijaid. Nad on nimodi seal peidus, väga salapärased tüübid...
Traditsioonilise muusika tunnid toimuvad Pringgitanis. See on lahtine ruum õues, kuid katus on peakohal. Selle kõrval on tantsu(saal, ruum, koht) nimega Pendhapa, nõnda saavad tantsijad ja mängijad koos proovi teha.
Lisaks pillidele on gamelani orkestris ka lauljad. Olen pidanud ka kooris laulma. See on hästi veider. Pärast seda jäid kõik kurdiks. Nimelt peab kurguhäälega kisendama. Alguses tundus, et nad ei oska laulda, kuid nüüd on saan aru, et see ongi neil ilus.
Päris raske on gamelani orkestrit kuulata. Helid ei ole väga kõrvasõbralikud ja indoneesia helitehnikute motoks on: " mida valjemalt seda paremalt"
Nüüd on see tund läbi. Kurb olen ka natukene, sest mulle meeldis õpetaja. Kui seda tundi ei oleks olnud, oleksin palju vaesemate teadmistega indoneesia kultuurist.
Kui tahad täpsemalt gamelanist teada, loe Wikist: http://en.wikipedia.org/wiki/Gamelan
Unustasin mainida, et orkestris on veel väga palju muid pille ka aga neid me ei õppinud. Siiski nägin neid nurgas tolmu kogumas.
No comments:
Post a Comment