Kummitu

Olime jõdnud ring roadil(kohalik kiirtee) juba 30 minutit sõita, jõudsime teelõiku, kus tee ei olnud valgustatud ja maju ei olnud ligi.Tundsin, et motika tagumine ots vibab. Arvasin, et siin on sadanud ja tee on märg. Sõitsin edasi. Ühteäkki hakkas terve ratas värisema nagu sõidaksin väikestel kuulikestel. Peatusin. Juba aimasin, mis selle põhjustajaks võib olla.

Mul oli õigus – tagumine kumm oli täiesti tühi. Kuna olime keset mitte midagit pidime edasi minema. Nägime, et eespool, umbes 400meetri pärast, on väike hurtsik, tulega.  Palusin enda kaasreisial, et järsku ta saab jalutada seda maad, sest kui kaks inimest sõidavad tühja kummiga siis see on esiteks väga ohtlik ja teiseks võib veel hullema vigastuse rattale tekitada. Vähemasti nii  on mu isa mulle rääkinud. Tuli välja, et tal ei olnud selline isa ja pidas lubamatuks pimedas 400 m kõnida. No fuck no. Oleksin tahtnud talle paar roppust karjuda.

Okei. Lukustasin enda käed roolil sirgeks. Püüdsin jalgadega taskaaalu hoida ja olin valmis rattalt maha hüppama, kui too külje ette peaks libistama.

Tuli välja, et tuli, mida nägime, oli väike indoneesia stiilis bensiinijaam ja kohe selle kõrva oli rattaparandus! Oleme päästetud ? Ei.

Rattaparandus oli kinni. Koputades tuli aknast nähtavale kellegi nägu, kes ütles ülla-ülla  nad on kinni, mis kinni. Selge. Pole midagi teha. Kell oli juba kaheks, indoneesias on juba uneaeg.

Jalutasime edasi järgmisele ristmikule, kust leidsime järgjekordse indoneesia stiilis bensiinijaama. Seal oli vananaine, kes tõi pumba. Vähemasti seegi hea. Pumpasime koos vanaemaga ratta täis.

Oma kaasreisija sokutasin Leenu rattale. Muidugi äsjapumbatud kumm läks kohe jälle tössiks aga mitte nii hullult. Kummiparanduse otsimise saaga jätkus.

Selleks ajaks olin üsna muserdatud. Ilmselgelt peab kummi väljavahetama, lootsin, et ainult sisemise. Kuid isegi siis ei oleks mul raha. On kuu lõpp. Mul on taskus ainult 30 000 rupiat, millega elaksin napilt järgmised 5 päeva palgapäevani.  Plus, tantsuetendus, mida vaatama sõitsime oli juba tund aega kestnud.

Peatusime tee küsimiseks warungi ees. Seal oli üks 30-40ndates mees, saime tunda jälle indoneeslaste lahkust.Ta võttis enda mootorratta ja viis meid kummiparandusse, mis oli lähedal, kuid mida me ise ei oleks kunagi leidnud.  Ventika ümbert oli kumm katki. Sisekummi vahetus. Sain selle põhjustanud mutri mälestuseks. Rahaliselt tulin peaaegult välja.

Seletasime, et olime teel tantsuetendust vaatama. Selgus, et olime paigast mööda pannud. See megaarmas indoneeslane ütles, et okei viin teid sinna. Kas Eesti võtaks keegi ette 20 minutilist sõitu ainult selleks, et kolm välismaalast saaks tantsuetendust vaatama minna!?

Hakkasin enda uhiuue kummiga kergelt veerema. Alles siis sain aru, kui väga ma kartsin alguses ja kui ohtlik oli katkise kummiga sõita.  Pingelangus, poolel teel sõitmisel tulid pisarad silma.

Armas indoneeslane ei tahtnud midagi muud kui aitäh ja läinud ta oligi. Meie jäime nautima maailma ilusaima lavaga tantsuetendust.