Küla kuningriik

Hommikul, kui maja ees kohvi joon, jalutavad minust mööda väikesed printsessid ja printsid. Neil on alati juuksed kammitud ja mõne ilusa lipsu või klambriga ehitud. Printsidel on alati kõige lahedamate Hiina kartuunitegelastega koolikott, mis on ilmselgelt suurem kui nad ise.

Mõnikord jooksevad nad üksteisevõidu, mõnikord jalutavad aeglaselt, justkui arutades omavahel kuningriigi probleeme. Vahel viivad vanemad nad jalgrattaga, sel juhul istuvad nad, uhke näoga, bambusest ehitatud troonil.

Väiksemad printsessid ja printsid jäävad terveks päevaks koju ja mängivad omapead. ALATI hoolitsevad suuremad väiksemate eest. Neil on omad porilogus plätserdamise mängud, võidusõidud, aiast leitud keppidega võitlemine jne.

Irooniliseks muudab olukorra, et kuningriik kus nad elavad, ei haaku üldse nende suursusugusega. Tänav kus nad jalutavad on mudane, vesine, prahine. Nad on kui võõrkehad.

Ja kui nad mind märkavad jäävad nad suuammuli vahtima, aeglustavad sammu, käed vajuvad rippu ja sõnad ununevad huulilt. Nagu oleks tonti näinud. Julgemad astuvad lähemale, aremad itsitavad omavahel.

Jään oma küla printse ja printsesse igatsema.