The plan!

Olen teid täitsa teadmatusse jätnud oma käekäigust. Uskuge, mitu korda on see valge  blogilehekülg avatud olnud uue postituse kirjutamiseks aga ei ole midagi kirjutada. Samas, nagu ikka, toimub iga päev midagi millest teile rääkida.

Tänagi ei ole sellist tuju. Jätan rääkimata sellest, mis on olnud. Mainiks ainult, et kõik  on väga tore olnud.

On alanud kojumineku plaanide haudumine. Tegin skeemi, mida näete alloleval pildil. Kõige parem, kuid mitte kõige kallim, lend on läbi Helsingi ja sealt praamiga Tallinnasse.

 Buss sõidab alati Viljandi-Tallinn suunal lennujaamast mööda.

 Kujutan siis alati ette kuidas inimesed seal kohtuvad või lahkuvad. Kuidas vanemad saadavad pisarsilmis lapsi Austraaliasse eneseotsingule, kuidas armunud üle pika aja südamevärinal jälle kohtuvad, mõni paanikas nooruk on šokeeritud esimesest külmast, mis lennujaamas näkku puhub, kuidas eluaegsed sõbrad näevad üksteist ja nagu ei olekski kunagi lahus olnud, kuidas keegi suundub tundmatule maale ja ta ei oska ettegi kujutada, mis teda ees ootab.

PÕNEVUS.KURBUS.MEELEHEIDE.ARMASTUS.RÕÕM.HEAOLU.KODU.OOTUS.ÄREVUS.MUUTUS.UUS ALGUS. PABISTAMINE. KIMBATUS. KIUSATUS.

Nii palju tundeid, selles ühes pisikeses Lennart Meri lennujaamas!

Aga nüüüd! Tuleksin ma tagasi PRAAMIGA. Koos haisvate ja purjus soomlastega! Kuuldes eestikeelt ümberringi, kuid siiski olles võimetu kellegagi rääkida!

Tegelikult see nii hull ka ei ole. Lihtsalt pean enda ideaalse lennujaama naasmise ümbermõtlema.