Jälle on nii, et midagi ei ole nagu juhtunud ja samas on nii
palju-klišeekeseken . Umbes täpselt 3 kuud on naasemiseni. Kuradi kahju on
ja samas ei ole ka.
Vanemad tulevad täpselt nädala pärast külla. Ootan väga.
Eile käisime Viavias, seal oli näituse avamine ja paar sõpra
mängisid seal mussi. Väga lahe oli ja just selliseid õhtuid hakkan igatsema!
Üleeile leidsin enda interneti modemi üles- muidugi oma
kohvrist. Nüüd on nett kodus, juheii!
Sain teada, et petšta juhtide poolt põhjustatud õnnetuse
eest tasub sultan ja neile tehakse isegi tasuta inglise keele kursuseid.
Muideks seal, kus inglise keelt õpetan, käis läbi jutt, et ehk ei ole järgmine kord
viimane ja vb tahan õpetada kuni mai lõpuni... aga ma ei tea, mida mul veel
õpetada on neile...aga samas raha tahaks saada..aga samas jälle ainult raha
pärast ei tahaks ka seda teha.
Siin on ikka nii tore.
Siin on ikka nii tore.
Akadeemias tehakse promo välismaale õppimiseks olen
selle Indoneesias olemise peale mõtteid mõlgutanud. Jõudnud nimodi järeldusele,
et see on suuresti minu elu ja nägemust sellest muutunud. Uskumatu kui
kitsarinnaliselt enne mõtlesin. Ning samas kuidas seda ka praegu teen ja see
mõte sunnib rohkem uutesse seiklustesse hüppama. Kuigi mõnikord on ikka
paganama raske siin, ei kahetse vähemalgi määral siia tulekut. Tõesti! Tahaks
lihtsalt lõhki purskuda selle maailma erinevuste peale! Uskumatu milline elu
on! Mitte, et need, kes teise kultuuri sees ei ole viibinud ei oleks vähesema
kogemusega, ei, lihtsalt...
Vanemate siia tulek on ka mõtlema pannud, kuidas mul vedanud
on, et selline võimalus on teise maailmaotsa õppima tulla. Ja kui neil oleks
olnud selliseid võimalusi, kas nad oleksid võimalusest kinni haaranud ja kui
oleks siis millised nad oleksid. Kas mina oleks üldse olemas...
Juhtus ka see, mida iga päev
ootan! Minu telefonile tuli sõnum : „ you got a postcard“ ja kas ma tormasin
selle järgi kohe!? –ei. Ootasin järgmise päevani ja läksin siis kui oli
paras hetk ja avasin selle teetassi kõrval. See oli armsalt Britelt ! Ja
postkaart oli niiiiii ilus ja nii toredalt omakäega meisterdatud!
Käisime Marko, Seribiast, sünnipäeva. Ta on väga grazy ja
lahe! Kuna oleme siin kogu aeg higised ja räpased siis otsustasime peojaoks
ennast üleslüüa ! Päris tore oli ennast jälle naisena tunda :)
heeeee, beibiii :D kuidas siis enese ilusaks tegemine läks ilma meie abistava mölinata?
ReplyDeletenii kade olen siin Kauge tänaval teki all (sest küte on jälle maha keeratud, säästuvärk). Musimusiiiii.