Sunday, March 3, 2013

Sain postkaardi ja muud jutud


Jälle on nii, et midagi ei ole nagu juhtunud ja samas on nii palju-klišeekeseken . Umbes täpselt 3 kuud on naasemiseni. Kuradi kahju on ja samas ei ole ka. 

Vanemad tulevad täpselt nädala pärast külla. Ootan väga. 

Eile käisime Viavias, seal oli näituse avamine ja paar sõpra mängisid seal mussi. Väga lahe oli ja just selliseid õhtuid hakkan igatsema!

Üleeile leidsin enda interneti modemi üles- muidugi oma kohvrist. Nüüd on nett kodus, juheii!

Sain teada, et petšta juhtide poolt põhjustatud õnnetuse eest tasub sultan ja neile tehakse isegi tasuta inglise keele kursuseid.

Muideks seal, kus inglise keelt õpetan,  käis läbi jutt, et ehk ei ole järgmine kord viimane ja vb tahan õpetada kuni mai lõpuni... aga ma ei tea, mida mul veel õpetada on neile...aga samas raha tahaks saada..aga samas jälle ainult raha pärast ei tahaks ka seda teha.

Siin on ikka nii tore.

Akadeemias tehakse promo välismaale õppimiseks olen selle Indoneesias olemise peale mõtteid mõlgutanud. Jõudnud nimodi järeldusele, et see on suuresti minu elu ja nägemust sellest muutunud. Uskumatu kui kitsarinnaliselt enne mõtlesin. Ning samas kuidas seda ka praegu teen ja see mõte sunnib rohkem uutesse seiklustesse hüppama. Kuigi mõnikord on ikka paganama raske siin, ei kahetse vähemalgi määral siia tulekut. Tõesti! Tahaks lihtsalt lõhki purskuda selle maailma erinevuste peale! Uskumatu milline elu on! Mitte, et need, kes teise kultuuri sees ei ole viibinud ei oleks vähesema kogemusega, ei, lihtsalt... 

Vanemate siia tulek on ka mõtlema pannud, kuidas mul vedanud on, et selline võimalus on teise maailmaotsa õppima tulla. Ja kui neil oleks olnud selliseid võimalusi, kas nad oleksid võimalusest kinni haaranud ja kui oleks siis millised nad oleksid. Kas mina oleks üldse olemas...
  
Juhtus ka see, mida iga päev ootan! Minu telefonile tuli sõnum : „ you got a postcard“ ja kas ma tormasin selle järgi kohe!? –ei. Ootasin järgmise päevani ja läksin siis kui oli paras hetk ja avasin selle teetassi kõrval. See oli armsalt Britelt ! Ja postkaart oli niiiiii ilus ja nii toredalt omakäega meisterdatud!
Käisime Marko, Seribiast, sünnipäeva. Ta on väga grazy ja lahe! Kuna oleme siin kogu aeg higised ja räpased siis otsustasime peojaoks ennast üleslüüa ! Päris tore oli ennast jälle naisena tunda  :)



1 comment:

  1. heeeee, beibiii :D kuidas siis enese ilusaks tegemine läks ilma meie abistava mölinata?
    nii kade olen siin Kauge tänaval teki all (sest küte on jälle maha keeratud, säästuvärk). Musimusiiiii.

    ReplyDelete