Kas ma pole selle viimase hapupiimase postitusega kaua
venitanud.
Reaalsus selgus, kui mu Indoneesia numbrile, jah see on veel sees, kirjutas jooga sõbrants Dya.
Reaalsus selgus, kui mu Indoneesia numbrile, jah see on veel sees, kirjutas jooga sõbrants Dya.
„Hey, How are you ? Long time no see you. I´m Dya. Do you still remember
me?“
Me ei kohtu enam mitte kunagi aga mäletan teda kindlasti.
Ühel hommikul helistas keegi kell 6.00, suurest unesegadusest, ei võtnud vastu ja ilmselt ei vasta sellele telefonile mitte kunagi. Kuid ometi hoian seda numbrit sees. Poes arvutan endiselt kõik Eurod Ruphiadesse. Kella vaadates arvutan, mis kellaaeg on Indoneesias.
Ma ei ole korraliku hüvasti jätnud selle maaga
Isegi kui Eesti kultuur on minu kultuur on sellega raske harjuda ja omaks võtta. Oleksin nagu mõnes mõttes ajuloputuse saanud viimase 10 kuuga.
Nagu näiteks, seal vaadati viltu kui sul on miniseelik, siin on see väga ilus ja ahvatlev. Seal käteledi kõiki, liitudes või lahkudes seltskonnast siin parimal juhul viibatakse peaga ja kui ma kätlen siis imestatakse. Siin ei ole hilinemine aksepteeritud, seal oli see täiesti okei. Koerad on siin nunnud koduloomad, seal põlatakse neid. Eestis lasevad autod su sebra juures üle tee, seal mitte. Indoneesias oli valge nahk ilus, siin räägivad kõik kui pruunid nad olla tahaksid.
Rääkimata sellest, et kõik need 10 kuud olen ma üksi olnud, üldiselt mitte kellegagi arvestamata. Inimesed ei oodanud minult midagi, juba selle pärast, et nad ei teadnud mind.Nüüd on korraga mul perekond, sõbrad kellega pean arvestama. Õnneks nende vastuolude eest pugeda koju, kus 8 tundi päevast olen täiesti ÜKSI! Ma ei saa olla terve elu kookonis ja nagu emmekas kodus passida. Sestap olen planeerinud enda järgmised päevad täis kohtumisi sõpradega- ongi palju suveniire andmata.
Sisendan endale, et seiklused Indoneesias olid küll maru toredad, aga see etapp on läbi. Hakkasin endamisi Indoneesiale hüvasti jätma. Kirjutasin Dyale, et ei ela enam Indoneesias.Võtsin kõnekaardi välja ja peitsin sahtli sügavusse. Jaotasin kõik suveniirid, et neist lahti saaksin. Raamisin Indoneesiatantsu sertifikaadi.
Ja lõpuks... avasin enda Päeviku ja lugesin selle algusest lõpuni läbi, enne kui selle salajasse raamaturiiulisse, tolmu võtma asetasin, kuniks tulevikus ulatan selle enda lastele või lastelastele.
Ühel hommikul helistas keegi kell 6.00, suurest unesegadusest, ei võtnud vastu ja ilmselt ei vasta sellele telefonile mitte kunagi. Kuid ometi hoian seda numbrit sees. Poes arvutan endiselt kõik Eurod Ruphiadesse. Kella vaadates arvutan, mis kellaaeg on Indoneesias.
Ma ei ole korraliku hüvasti jätnud selle maaga
Isegi kui Eesti kultuur on minu kultuur on sellega raske harjuda ja omaks võtta. Oleksin nagu mõnes mõttes ajuloputuse saanud viimase 10 kuuga.
Nagu näiteks, seal vaadati viltu kui sul on miniseelik, siin on see väga ilus ja ahvatlev. Seal käteledi kõiki, liitudes või lahkudes seltskonnast siin parimal juhul viibatakse peaga ja kui ma kätlen siis imestatakse. Siin ei ole hilinemine aksepteeritud, seal oli see täiesti okei. Koerad on siin nunnud koduloomad, seal põlatakse neid. Eestis lasevad autod su sebra juures üle tee, seal mitte. Indoneesias oli valge nahk ilus, siin räägivad kõik kui pruunid nad olla tahaksid.
Rääkimata sellest, et kõik need 10 kuud olen ma üksi olnud, üldiselt mitte kellegagi arvestamata. Inimesed ei oodanud minult midagi, juba selle pärast, et nad ei teadnud mind.Nüüd on korraga mul perekond, sõbrad kellega pean arvestama. Õnneks nende vastuolude eest pugeda koju, kus 8 tundi päevast olen täiesti ÜKSI! Ma ei saa olla terve elu kookonis ja nagu emmekas kodus passida. Sestap olen planeerinud enda järgmised päevad täis kohtumisi sõpradega- ongi palju suveniire andmata.
Sisendan endale, et seiklused Indoneesias olid küll maru toredad, aga see etapp on läbi. Hakkasin endamisi Indoneesiale hüvasti jätma. Kirjutasin Dyale, et ei ela enam Indoneesias.Võtsin kõnekaardi välja ja peitsin sahtli sügavusse. Jaotasin kõik suveniirid, et neist lahti saaksin. Raamisin Indoneesiatantsu sertifikaadi.
Ja lõpuks... avasin enda Päeviku ja lugesin selle algusest lõpuni läbi, enne kui selle salajasse raamaturiiulisse, tolmu võtma asetasin, kuniks tulevikus ulatan selle enda lastele või lastelastele.
Näeb välja nagu piibel :)
Sinna oli näiteks nii kirjutanud:
„Kaie küsis minu käest, kas mu reisil on ka mingi eesmärk
või mida ma aasta jooksul kindlasti teha tahaks.
Ma polnud sellele enne mõelnud, või olin, kuid ei sõnastanud seda.
Arvan, et mu eesmärgiks on ennekõike õppida, nii ennast, kui ka maailma. Milline olen ma ilma turvatundeta, keeleoskamata.On mul üldse vaja kedagi enda kõrvale?
Tahiksin ennast võimalikult palju harida, suurendada enda maailmavaadet. Tunnen, et olen praegu veidi roheline. Siiski arvan, et reisi mõjusi tunnen alles mõne kuu/aasta pärast. Vähemasti nii ütleb kogemus. Võib-olla märkavad teised muutust paremini kui mina.
Kõige lõpus jään ikka samaks Käpsuks- mis mind nii väga muuta suudaks.
Õigus! Mu lemmik õppejõud ütles, et ta näeb minu sees küsimusi. Üritan selle reisi käigus leida see küsimus/ed ja vastus oleks ka nice.“
Nüüd tunnen, et olen veelgi rohkem rohelisem. Kas enda küsimustele vastused leidnud olen on veel liiga vara öelda. Kindlasti, mõningad, elumüsteeriumid on lahendatud.
„Kas tõesti olen olnud siin 4 päeva! Kui tagasi vaatan siis tundub nagu nädal aega- nii palju on juhtunud. Mida ma siis veel aasta pärast tunnen!?Kõik need päevad olen suu ammuli ringi käinud.“
Ja nii käisin ringi terve aasta- suu oli kärbseid täis ja süda jahtus ära. Ka praegu Eestis on mul sama tunne.
Ma polnud sellele enne mõelnud, või olin, kuid ei sõnastanud seda.
Arvan, et mu eesmärgiks on ennekõike õppida, nii ennast, kui ka maailma. Milline olen ma ilma turvatundeta, keeleoskamata.On mul üldse vaja kedagi enda kõrvale?
Tahiksin ennast võimalikult palju harida, suurendada enda maailmavaadet. Tunnen, et olen praegu veidi roheline. Siiski arvan, et reisi mõjusi tunnen alles mõne kuu/aasta pärast. Vähemasti nii ütleb kogemus. Võib-olla märkavad teised muutust paremini kui mina.
Kõige lõpus jään ikka samaks Käpsuks- mis mind nii väga muuta suudaks.
Õigus! Mu lemmik õppejõud ütles, et ta näeb minu sees küsimusi. Üritan selle reisi käigus leida see küsimus/ed ja vastus oleks ka nice.“
Nüüd tunnen, et olen veelgi rohkem rohelisem. Kas enda küsimustele vastused leidnud olen on veel liiga vara öelda. Kindlasti, mõningad, elumüsteeriumid on lahendatud.
„Kas tõesti olen olnud siin 4 päeva! Kui tagasi vaatan siis tundub nagu nädal aega- nii palju on juhtunud. Mida ma siis veel aasta pärast tunnen!?Kõik need päevad olen suu ammuli ringi käinud.“
Ja nii käisin ringi terve aasta- suu oli kärbseid täis ja süda jahtus ära. Ka praegu Eestis on mul sama tunne.
„Sain ametlikult miljonäriks!
Iga kuine rõõmuhetk. Kuid ei oleks selle rahaga hakkama saanud, ilma väikeste tööotsteta.
„Kõik seisavad ainult enda eest, musketärid on väljamõeldis.“
Tõde, mille õigsuses korduvalt veendusin.
„Fucking kukk kireb pidevalt akna all! Mootorimüra ümber maja. Ma ei suuda seda taluda! Tahaksin Eestisse teleporteeruda.“
Keskkonna häältega harjus kiiresti ära ka hommikuse moslemite palvelekutsega.
„Mind kiideti esimest korda Bali tunnis! Saadi mu keha hoiakust aru, et olen tantsija, jess, kõik pole veel kadunud!!!“
„Käisin täna maailmalõpus.“
Ja sattusin sinna veel mitmeid kordigi. See maa on lihtsalt nii müstiline!
„ Pean ennast meelega rõõmsaks suruma, sest vastasel juhul tekib igatsus. Mitte kodu ega Eesti vaid inimeste igatsus. Kas pean siin tõesti vastu terve aasta? Lennupiletid oleksid odavad aasta keskel...“
Lõputu igatsus!
„Aina rohkem ja rohkem ja rohkem hakkab mulle siin meeldima. Koolis on tore, sõpru olen leidnud, seiklusi on olnud, olen palju õppinud kõige kohta.“
Enamus õhtutel läksin ikkagi naeratusega magama.
„Ma ei meeldi endale“
Raskeim asi millega toime tulla
„Õhtul on nii mõnus mootorrattaga sõita, autosi on nõnda vähe, et tundsin ennast kuis kuningannana.“
Hiljem, kui kuulsin kaakidest, kes mootorratta seljast sind maha virutada tahavad, ei julgenud õhtul nii vabalt sõita.
„Mul pole vist kunagi nii palav olnud.“
Ja iga kord tundus aina palavam.
„Täna oli koduigatsuse asemel hirm. Selline hirm, mil kardad ilma põhjusetta homset päeva.“
See kordus, kuni leidsin kellegi kellega kõigest rääkida sain.
„Kui Karolin koju jõudis, hakkasid kuked juba kirema ja moslemid laulma“
Käisin vist peol
„Igatsen lund rohkem kui arvasin võimalikuks pidavat!“
„Mõningad asjad on juhtunud, mida ma ei soovinud mitte kunagi.“
„Note: Ära Eestisse tagasi minnes unusta, kui väsitav ja laisk oli kuuma ilmaga. Kuidas unistasid külmast ja jahedast ENERGIAST!“
„Maailmas on nii palju armastusväärseid inimesi.“
Tõesti on
„Ma armastan elu.Elu lõpuni. Mis iganes ka ei juhtuks.kõik lõppeb alati õnnelikult“
Hipilikud arusaamad elu mõnust, öistel tundidel.
Iga kuine rõõmuhetk. Kuid ei oleks selle rahaga hakkama saanud, ilma väikeste tööotsteta.
„Kõik seisavad ainult enda eest, musketärid on väljamõeldis.“
Tõde, mille õigsuses korduvalt veendusin.
„Fucking kukk kireb pidevalt akna all! Mootorimüra ümber maja. Ma ei suuda seda taluda! Tahaksin Eestisse teleporteeruda.“
Keskkonna häältega harjus kiiresti ära ka hommikuse moslemite palvelekutsega.
„Mind kiideti esimest korda Bali tunnis! Saadi mu keha hoiakust aru, et olen tantsija, jess, kõik pole veel kadunud!!!“
„Käisin täna maailmalõpus.“
Ja sattusin sinna veel mitmeid kordigi. See maa on lihtsalt nii müstiline!
„ Pean ennast meelega rõõmsaks suruma, sest vastasel juhul tekib igatsus. Mitte kodu ega Eesti vaid inimeste igatsus. Kas pean siin tõesti vastu terve aasta? Lennupiletid oleksid odavad aasta keskel...“
Lõputu igatsus!
„Aina rohkem ja rohkem ja rohkem hakkab mulle siin meeldima. Koolis on tore, sõpru olen leidnud, seiklusi on olnud, olen palju õppinud kõige kohta.“
Enamus õhtutel läksin ikkagi naeratusega magama.
„Ma ei meeldi endale“
Raskeim asi millega toime tulla
„Õhtul on nii mõnus mootorrattaga sõita, autosi on nõnda vähe, et tundsin ennast kuis kuningannana.“
Hiljem, kui kuulsin kaakidest, kes mootorratta seljast sind maha virutada tahavad, ei julgenud õhtul nii vabalt sõita.
„Mul pole vist kunagi nii palav olnud.“
Ja iga kord tundus aina palavam.
„Täna oli koduigatsuse asemel hirm. Selline hirm, mil kardad ilma põhjusetta homset päeva.“
See kordus, kuni leidsin kellegi kellega kõigest rääkida sain.
„Kui Karolin koju jõudis, hakkasid kuked juba kirema ja moslemid laulma“
Käisin vist peol
„Igatsen lund rohkem kui arvasin võimalikuks pidavat!“
„Mõningad asjad on juhtunud, mida ma ei soovinud mitte kunagi.“
„Note: Ära Eestisse tagasi minnes unusta, kui väsitav ja laisk oli kuuma ilmaga. Kuidas unistasid külmast ja jahedast ENERGIAST!“
„Maailmas on nii palju armastusväärseid inimesi.“
Tõesti on
„Ma armastan elu.Elu lõpuni. Mis iganes ka ei juhtuks.kõik lõppeb alati õnnelikult“
Hipilikud arusaamad elu mõnust, öistel tundidel.
--------------
„Ja ongi läbi! Me ei usu seda. Ma ei suuda! Minu seiklus reisides on siinkohal lõppenud, vähemalt 2 järgmiseks aastaks“
„Amsterdami lennujaam. KARDAN. Mul on tunne, et ma ei sobi siia kontrollitud ühiskonda. Piirid.Piirutlused. Keelud ja käsud. Tundub, nagu oleksin tulnukate maailma sattunud.“
------------------
Kui lugesin viimase kuupäevaga kirjutise, ohkasin kergendatult ja ei suutnud uskuda, et see aasta on läbi.Pidasin vastu. Ja mitte ainult. Ma elasin. Jah, seal oli nii madalseisakuid ja ka hirme, kuid ka pilvede peal kõndimist ja armastust.
Maailm on nii suur ja nii erinev. Nii palju on veel avastada ja õppida.
Aga mina tahan Eestis elada.
Sest, ma tean, mis tunne on kui aastaajad vahetuvad. Milline on leitsak enne vihma ja oskan hinnata vihmasaju maksimaalset tugevust. Oskan enam-vähem oletada iga bussis viibija tausta, ilma et peaksin sukelduma sultanite ja moslemite maailma. Ma tean kuidas lõhnab äsja niidetud hein ja mis häält teevad linnud. Ma tean eesti mere kohinat. Ma tean meie riigi ajalugu ja probleeme.Ma oskan Eesti keelt, tean kuidas kõlavad murrakud ja oskan teha nalja sõnakõlksude üle. Tean kuidas inimesed võivad reageerida. Tean, et oleme tihti enesekesksed ja sõnaaherad. Tean, kuidas eestlased armastavad. Tean, mis tunne on igatseda lihtsaid asju kodumaast. Ja ma tean, et meie arv kahaneb iga aastaga ja võib-olla majanduslik ja poliitiline seisund ei ole kiita. Ma ei tea kas see tuleb sellest, et olen vaba Eesti laps või muust aga iga kord kui keegi ütleb midagi halba Eesti kohta, kasvab mu tahe olla eestlane, nagu lohel päid juurde.
Pidin minema kaugele, et seda kõike tunda ja teada saada. Enam ei kibele nii hirmsasti välismaale, kuid kätt ette ka ei pane.Nüüd tean, et väljaspool Euroopat on ka võimalik elada ja maailma uksed on valla.
Lahe, et oli neid inimesi, kes viitsisid blogi lugeda.
Erilised tervitused lähevad ka Kaie emale :)
See oli ainult mu seikluse algus !
Elu on seiklus !
Ilusat suve
See pilt on puhtalt kadeduse tekitamiseks, sest see, mis mul seljas on MINU Bali tantsukostüüm :)
Minu jaoks oli samuti taas teistega harjumine kõige keerulisem, kui oma aastaselt reisult tagasi tulin. See, et üksi tegutsed ja oled, on lõpmata vahva - individualistid, nagu me oleme.
ReplyDeleteTore, et sa tagasi oled! Tore, et sul oli ääretult vahva aasta!
Pai
kui saaks, siis kallistaks Sind praegu!
ReplyDeleteAga nüüd saab mind väga tihti kallistada! Ootan kallistuste laviini :)
ReplyDeleteMis suur ja inspireeriv lugu! Ma olin abielus seitse aastat ilma lapseta, sellepärast hakkas mu abikaasa tegutsema kummaline, tulles viimasel ajal koju ja ei veeta enam minuga aega ja ta lahutas mind. Nii et ma olin väga kurb ja kadunud elus, sest mu arst ütles mulle, et mulle ei ole mingit võimalust rasestuda, mis tõesti muudab mind õnnetuks. kuni ma kohtusin sõbraga, kes rääkis mulle DR ODIONist internetist, kuidas ta on aidanud paljusid naisi selle sarnase probleemiga, mida ma läbin, et võtsin temaga ühendust: (drodion60@yandex.com) ja selgitasin talle . ta rääkis mulle kõik, mida pakkuda, enne kui ta sai taasühineda õigekirja, et tuua mu abikaasa tagasi, ja ta saatis jõulise palve, mida ma pidin öösel öösel ütlema, kui ta armastuse loitsu pani. See oli ime, 24 tundi hiljem tuli minu ja ainus abikaasa mulle tagasi ja vabandas kõik, mida ta on teinud, ja ütles, et ta on täielikult valmis mind toetama, mida ma tahan, helistan kiiresti DR ODIONile ja ütlesin talle, mis oli sel hetkel käimas ja ta valmistas ette ning saatis mulle taimset ravimit, mida ta ütles, et ta ravib kõiki soovimatuid haigusi või infektsioone, mis on mind peatanud, et neid rasestuda, ning andis mulle teada, kuidas seda enne abikaasaga kohtumist kasutada. Vaadake pärast seda kohalike maitsetaimede ja juurte kasutamist, paar nädalat hiljem hakkasin mind tundma raseduse märke, tõesti olin rase, et ma just selle kuu 1. juunil sünnitasin. Ma luban, et annan kogu maailmale teada DR ODIONist, et säästa oma suhteid ja anda mulle ka lapsed, et võin täna uhkelt omaenda nime kutsuda. Iga naise jaoks, kes arvab, et see on võimatu, on siin võimalus naerata ja tuua oma perele õnne, võtke ühendust DR ODIONiga e-posti teel aadressil: (drodion60@yandex.com). või WhatsApp teda kaudu +2349060503921 Tõepoolest, ta on Jumal saadetakse tagasi kaotatud armastajad ja tuua teile õnne ...
ReplyDelete