Saturday, September 8, 2012


 Millestki tuleb ikkagist alustada, algusest?
Okei, nii lennukiga sõitmine oli nagu mõni lõbustuspargi atraktsioon! Siiski ei kaalu ma stjuardessi eriala.  Nalja pakkus see, kuidas lennutöötajad üritavad jätta mulje, et see lendamine on inimesele väga normaalne ja loomulik. Toovad süüa, ulatavad ajalehe, naeratavad sõbralikult, kuid samas loksutavad kohvi üle ääre, silmadest paistab tüdimus, mitte rõõm. Lendamine on  ikkagist midagi väga ebainimlikku! Tundsin seda ebaloomulikkust enda kehal. Veenid, mu kaelal, laienevad ja tukslevad, hingamine kiireneb, seest läheb õõnsaks, kõrvad lukustuvad. Mind nad ära ei petnud.

 Aga Te ei kujuta ette kui priviligeeritud olin Tallinna lennujaamas- mul oli isiklik turvaja Kaur Orgusaar!

Olin kuulnud palju, kuidas inimene, kelle kõrval lennukis istud, räägib sulle terve oma eluloo ja puistab südant. Natukene isegi ootasin, et satun kellegi sellise kõrvale, noh, et siis oleks nagu täispakett. Ei sattunud. Juhtus aga nii, Dubaist Jakartasse lennates istusin minu vanuste, pruuni nahaga, poiste kõrvale. Kaheksa tunnise lennu jooksul me eiti ei rääkinud, kuid söögi ajal poetas üks neist oma šokolaadi minu taldrikule, nii muuseas.(Jess!) Kui olime juba maandunud, küsis sama šokolaadi poiss jälle, nii muuseas, mu telefoni numbrit ja tahtis kohtuda.Milleks! Me polnud ju  isegi rääkinud. No ma keerutasin, et mul on poisssõber ja mu telefon vist ei tööta Indoneesias. Õnneks rahuldus ta lõpuks e-maili aadressiga. Eks pean vist harjuma, et valgenahalistele pööratakse siin palju tähelepanu. Igatahes, arvan, et sain siiski täispaketi lendamisest.

Piia kinkis mulle kunagi õnne toova telefonikoti. Võtsin selle siis Indoneesiasse ka kaasa, et seal kaugel maal läheb õnne ju ikka vaja. Kotil oli aga üks viga, telefon kukub sealt kergelt välja. Dubais siis see telefon kukkuski, otseWC-potti. Rüvetasin enda kätt ja võtsin selle sealt välja. Tänaseni ei ole tööle läinud ja kätt pesen igal võimalusel. Palun vabandust, Siim, tegelik telefoni omanik. Nii et ärge mulle helistage.
Mulle tundub, et indoneeslased on väga informatsiooni kitsid. Näiteks meil ei olnud õrna aimugi kuhu meid eile  hommikul kell 6.00 viiakse, selgus, et teise hotelli. Nüüd on infot natukene rohkem, näiteks homme  lähme kell 6.00 lennujaama, et enda ülikoolidesse  lennata. Aga kus me homse öö magame? Ja kus me üldse elama hakkame ?

Riietuse pealt on nad ranged, näiteks üritustel ja ülikoolides on keelatud sandaalid. Kurjam, just ostsin Eestist uued. Tohib käia üle põlve seeliku või pükstega ja kindlasti ei tohi õlad paljad olla. Seda kõike +35 temperatuuri juures. Huhh! Pean vist kõik enda lühkarid heategevusele annetama.

Muide, kõik Darmasiswa programmis osalejad näevad välja nagu Indiana Jonesid. :)

Vaikselt jõuab kohale, et ma olen ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaugel.

PS! Esimesed kirjad tegin ka lahti. Mõjusid väga julgustavalt, aitäh. :)



3 comments:

  1. Vasaku käega võetakse peldiku potist telefone, sest paremaga süüakse

    ReplyDelete
  2. Vahvad seiklused saavad sul olema seal. Elan blogi vahendusel kaasa :)

    ReplyDelete
  3. Palun-palun-palun... Käpsuuu too see telefon ikka tagasi. Tahan kõiki baktereid siia külma argipäeva ka :)) Ole tubli :)

    ReplyDelete