Täna käisime maju vaatamas. Kiindusin ühte majja meeletult,
sest seal oli KOLM BASSEINI! Kahjuks oli tegemist kohaliku kalakasvandusega aga
vähemasti meie aias. See tähendab ainult üht, sinna kolides, sööme iga päev
kala. Kuna tegelikku omanikku ei olnud seal siis ei ole veel sinna kolimine
kindel. Kui Eestis on tavaline, et
renditakse maja mööbliga siis Indoneesias ei ole majas mitte midagi. Paljudes
puudub isegi WC, dušš, soe vesi. Veab meil, et valged oleme, sest isegi
kui haiseks nagu sead siis ikkagist kõik
kummardaksid meie ees. Selle 3 basseiniga maja rent oli AASTAKS
5 000 000 rupiat, mis kolmekesi elades tuleks umbes 160 eurot näkku.
Pole paha!
Osadel omanikel on ranged eeskirjad, näiteks võivad majas elada
ainult mehed või ainult naised, juua ei tohi ja kui peo teed siis pead kõik naabrid ka kutsuma. Maja otsimine käib siin nii, käid külas ringi ja küsid, kas
keegi teab, kus renditakse maja. Ja keegi alati teab kedagi, kes teab kedagi.
Tegelikult käib kõik siin Indoneesias nii. Näiteks väideti, et siin ei müüda
kanepit vaid antakse seda sõbralt sõbrale ja tasuta, väga ei usu seda...
Eile saime kokku Souluga, kes ise kirjeldas ennast kui little and fat man with long dreads. See
kirjeldus oli väga täpne, pidavat olema üsna kuulus luuletaja ja
sotsiaalkriitik. Mina, Leenu ja Marco saime temaga kokku art cafes. Tore oli
rääkida kohalikuga, kes teadis sotsiaalelu, ta andis ka infot renditavate
majade kohta. Kuna ta teadis kõiki sealt pubist siis meie laudkond suurenes ja suurenes.
Ilmselt oli see ka tänu sellele, et oleme kahvanäod. Kõik üritasid meie elukoha probleemi lahendada. Saime Aliga tuttavaks, kes
tegeleb kasutatud motikate müügiga, lubas meile odavalt motikaid müüa. Hoiatati,
et kõik naeratavad inimesed ei ole tegelikult heatahtlikud. Anti vihjeid kuidas
kaubelda tänavatel jne jne. Tore oli. Reedel lähme sinna terve seltskonnaga ja
kuna koht pannakse kell 23.00 kinni on plaan edasi minna Soulu lemmik
reggeapubisse, pidi väga kuulus olema ISI õpilaste hulgas.
Kuna Tanel ütles, et kõige meeldejäävamad kogemused saad
üksinda seigeldes, läksingi üksi linna. Teiseks põhjuseks oli see, et mul ei
ole midagi selga panna, mis ulatuks pahkluust,
kaelani ja kataks käed ka ära nagu koolis nõutakse. Eelmine kord käisin linnas
koos Jugnusega, laheda leedulasega. Juba enda tänaval kõndides tundsin, et on
suur vahe, kas liikuda linnas üksi või kellegagi koos. Kõik lehvitasid, küsisid
kuhu lähen, pakkusid taksoteenust jne. Eirasin viisakalt neid kõiki, peatänavale
on jalutada ainult 60 minutit. Siiski ei
saanud lõpuks lahti ühest
indoneeslasest. Lõpuks andsin alla ja
ütlesin, et okei vii mind siis centralisse aga maksan ainult 5000 rupiat, mis
on väga vähe. Ta ei olnud sellega nõus, arvasin, et jess saingi temast lahti.
EI. Kümne meetri pärast jookseb ta mulle järgi. Tema sõber oli valmis selle
raha eest mind linna viima ja isegi väikse tuuri tegema. Viiski mind
odavamaisse riide poodi. Inimesed on siin abivalmis või oli see jälle tingitud
minu nahavärvist. Kõik tahavad siin valget naist endale naiseks võtta või
vähemalt temaga sõbraks saada. Igatahes, sattusin üksi linnas olles mitmesse
seiklusesse ja mul on hea meel, et tegin seda üksi.
Creepy, ära käi üksi, see tundub megasus ohtlik, ma olin natukene mures kui seda lugesin, eriti kui sa ei ole veel peast jala tallani kaetud. On sul nüüd sellised riided? Sest kui on ja sa linna süksi ringi liigud siis mul on süda natuke rahulikum
ReplyDeleteja ära unusta ma mõtlen sulle iga hommik, tänu Klamerile ja Alarile ;)
Äge Age :)
Age sa oled tõesti Äge!
ReplyDeleteTegelikult on Jogja päris turvaline linn. Kuid öösiti õues liikuda on tõesti veidi ohtlik.