12.september

Täna käisime maju vaatamas. Kiindusin ühte majja meeletult, sest seal oli KOLM BASSEINI! Kahjuks oli tegemist kohaliku kalakasvandusega aga vähemasti meie aias. See tähendab ainult üht, sinna kolides, sööme iga päev kala. Kuna tegelikku omanikku ei olnud seal siis ei ole veel sinna kolimine kindel. Kui Eestis on tavaline,  et renditakse maja mööbliga siis Indoneesias ei ole majas mitte midagi. Paljudes puudub isegi WC, dušš, soe vesi. Veab meil, et valged oleme, sest isegi kui  haiseks nagu sead siis ikkagist kõik kummardaksid meie ees. Selle 3 basseiniga maja rent oli AASTAKS 5 000 000 rupiat, mis kolmekesi elades tuleks umbes 160 eurot näkku. Pole paha!

Osadel omanikel on ranged eeskirjad, näiteks võivad majas elada ainult mehed või ainult naised, juua ei tohi ja kui peo teed siis pead kõik naabrid ka kutsuma. Maja otsimine käib siin nii, käid külas ringi ja küsid, kas keegi teab, kus renditakse maja. Ja keegi alati teab kedagi, kes teab kedagi. Tegelikult käib kõik siin Indoneesias nii. Näiteks väideti, et siin ei müüda kanepit vaid antakse seda sõbralt sõbrale ja tasuta, väga ei usu seda...

Eile saime kokku Souluga, kes ise kirjeldas ennast kui  little and fat man with long dreads. See kirjeldus oli väga täpne, pidavat olema üsna kuulus luuletaja ja sotsiaalkriitik. Mina, Leenu ja Marco saime temaga kokku art cafes. Tore oli rääkida kohalikuga, kes teadis sotsiaalelu, ta andis ka infot renditavate majade kohta. Kuna ta teadis kõiki sealt pubist siis meie laudkond suurenes ja suurenes. Ilmselt oli see ka tänu sellele, et oleme kahvanäod. Kõik üritasid meie elukoha probleemi lahendada. Saime Aliga tuttavaks, kes tegeleb kasutatud motikate müügiga, lubas meile odavalt motikaid müüa. Hoiatati, et kõik naeratavad inimesed ei ole tegelikult heatahtlikud. Anti vihjeid kuidas kaubelda tänavatel jne jne. Tore oli. Reedel lähme sinna terve seltskonnaga ja kuna koht pannakse kell 23.00 kinni on plaan edasi minna Soulu lemmik reggeapubisse, pidi väga kuulus olema ISI õpilaste hulgas. 

Kuna Tanel ütles, et kõige meeldejäävamad kogemused saad üksinda seigeldes, läksingi üksi linna. Teiseks põhjuseks oli see, et mul ei ole midagi selga panna, mis ulatuks pahkluust, kaelani ja kataks käed ka ära nagu koolis nõutakse. Eelmine kord käisin linnas koos Jugnusega, laheda leedulasega. Juba enda tänaval kõndides tundsin, et on suur vahe, kas liikuda linnas üksi või kellegagi koos. Kõik lehvitasid, küsisid kuhu lähen, pakkusid taksoteenust jne. Eirasin viisakalt neid kõiki, peatänavale on jalutada ainult 60 minutit.  Siiski ei saanud  lõpuks lahti ühest indoneeslasest.  Lõpuks andsin alla ja ütlesin, et okei vii mind siis centralisse aga maksan ainult 5000 rupiat, mis on väga vähe. Ta ei olnud sellega nõus, arvasin, et jess saingi temast lahti. EI. Kümne meetri pärast jookseb ta mulle järgi. Tema sõber oli valmis selle raha eest mind linna viima ja isegi väikse tuuri tegema. Viiski mind odavamaisse riide poodi. Inimesed on siin abivalmis või oli see jälle tingitud minu nahavärvist. Kõik tahavad siin valget naist endale naiseks võtta või vähemalt temaga sõbraks saada. Igatahes, sattusin üksi linnas olles mitmesse seiklusesse ja mul on hea meel, et tegin seda üksi.