Otsustasime 6-liikmelise
seltskonnaga nädalavahetusel, et aitab Jogjast ja lähme Semengali. Rentisime
auto ja panime leekima laupäeva hommikul kell 5. Sõit sinna kestis 2 tundi,
ülejäänud 2 tundi sõitsime ühest linna otsast teise, vot nii suur on suuruselt
teine linn Indoneesias. Tänu reostatud õhule oli seal raske hingata ja palju
kuumem kui Jogjas. Õnneks keegi meist keema ei läinud ja isegi päikesepõletusest
suutsime võlukreemi abil pääseda.
Ööbisime Natani, laheda
indoneeslase, pere juures. Tundsin piinlikust, et sadasime sinna sisse ilma
külakostita, nagu Eestis kombeks. Kuid Indoneesias on vastupidi - Natani ema
vabandas ette ja taha, et tal ei olnud meile midagi pakkuda. See- eest
hommikusöök oli rikkalik! Pole siiani nii head indoneesia toitu saanud, kui sel
hommikul.
Semengali sissesõites avanes ilus
panoraam, sest linn asub orus. Muidugi nüüd, ajaga, on linn laienenud ka
järgmistesse orgudesse ja mäenõlvadele.
Indoneesia on ikka väga mägine
maa, veendusin selles pühapäeval, kui Semengalist lahkudes mägedesse sõitsime.
Mina, pagan, pidin äärepealt palvetama hakkama, et meie tuttuus pereauto mäest
üles jäksaks ikka ronida. Õnneks ei läinud seekord vanajumala abi vaja. Kui me
pärast 2 tundi üles jõudsime, avanes
meile uskumatult ilus vaade - selle nimel oleksin jalgsi ka sinna läinud.
Parkisime ühe tühja hüti juures, mille omanik oli salapäraselt juba viie minuti
pärast kohal. Järjekordne näide indoneeslaste lahkusest, ta juhatas meid kose
juurde, nimega Kedang Keyung ja oli meie giid lausa 2 tundi ja ei tahtnud selle
eest midagi.
Kedang Keyung oli väga salapärane
ja müstiline koht, sest kose juurde saamine oli väga keeruline. Lõpuks, kui
olime paar pisemat oja ületanud ja vastu kive enda jalgu siniseks löönud,
olimegi kohal. Idülli nimel pidime tüdrukutega väiksema kose alla ennast
märjaks tegema. Lõpuks voolav vesi, ei mingeid kopsikuid pesemiseks! Kui olime
õnnelikult tagasi auto juures tõdesime, et tegemist oli toreda nädalavahetusega
ja kõigi hinged olid täidetud headusega.
Tagasiteel saime teada huvitava
fakti, et meie autojuhil, Natanil, ei olnud autosõidu lube. Vot nii käib see
Indoneesias.
Mõned Pildid Senegalist:
Indoneesias on palju mootorrattaid ja te ei kujuta ette kui palju imelisi funktsioone nad neile leiavad. Nagu näiteks see Chicken Man. Need kanad olid elus, kuid sihtpunkti jõudes on ilmselt nii mõnigi munemisvõimetu.
Nii mõnus lugemine jälle !
ReplyDeleteooohoohoh. Vaesed munemisvõimetud kanad. Ja mulle meeldib su pluus. Ja mitte, et ma ise viitsiks, aga kirjuta koolivärgist ka.
ReplyDeleteNii tore, et kellelegi meeldib mu blogi!!!
ReplyDeleteKoolivärgist teen varsti ühe postituse, wait for it.
Ägedad pildid! Kas need on tehtud su uue telefoniga?
ReplyDelete