Sunday, September 30, 2012

Nädalavahetus (21-23 september)


Otsustasime 6-liikmelise seltskonnaga nädalavahetusel, et aitab Jogjast ja lähme Semengali. Rentisime auto ja panime leekima laupäeva hommikul kell 5. Sõit sinna kestis 2 tundi, ülejäänud 2 tundi sõitsime ühest linna otsast teise, vot nii suur on suuruselt teine linn Indoneesias. Tänu reostatud õhule oli seal raske hingata ja palju kuumem kui Jogjas. Õnneks keegi meist keema ei läinud ja isegi päikesepõletusest suutsime võlukreemi abil pääseda.

Ööbisime Natani, laheda indoneeslase, pere juures. Tundsin piinlikust, et sadasime sinna sisse ilma külakostita, nagu Eestis kombeks. Kuid Indoneesias on vastupidi - Natani ema vabandas ette ja taha, et tal ei olnud meile midagi pakkuda. See- eest hommikusöök oli rikkalik! Pole siiani nii head indoneesia toitu saanud, kui sel hommikul.

Semengali sissesõites avanes ilus panoraam, sest linn asub orus. Muidugi nüüd, ajaga, on linn laienenud ka järgmistesse orgudesse ja mäenõlvadele.

Indoneesia on ikka väga mägine maa, veendusin selles pühapäeval, kui Semengalist lahkudes mägedesse sõitsime. Mina, pagan, pidin äärepealt palvetama hakkama, et meie tuttuus pereauto mäest üles jäksaks ikka ronida. Õnneks ei läinud seekord vanajumala abi vaja. Kui me pärast 2 tundi  üles jõudsime, avanes meile uskumatult ilus vaade - selle nimel oleksin jalgsi ka sinna läinud. Parkisime ühe tühja hüti juures, mille omanik oli salapäraselt juba viie minuti pärast kohal. Järjekordne näide indoneeslaste lahkusest, ta juhatas meid kose juurde, nimega Kedang Keyung ja oli meie giid lausa 2 tundi ja ei tahtnud selle eest midagi.

Kedang Keyung oli väga salapärane ja müstiline koht, sest kose juurde saamine oli väga keeruline. Lõpuks, kui olime paar pisemat oja ületanud ja vastu kive enda jalgu siniseks löönud, olimegi kohal. Idülli nimel pidime tüdrukutega väiksema kose alla ennast märjaks tegema. Lõpuks voolav vesi, ei mingeid kopsikuid pesemiseks! Kui olime õnnelikult tagasi auto juures tõdesime, et tegemist oli toreda nädalavahetusega ja kõigi hinged olid täidetud headusega.

Tagasiteel saime teada huvitava fakti, et meie autojuhil, Natanil, ei olnud autosõidu lube. Vot nii käib see Indoneesias.

Mõned Pildid Senegalist:



Venelane, poolakas, mehhikolane ja timorlane ( Timor- Lestest) Senegalis.



Indoneesias on palju mootorrattaid ja te ei kujuta ette kui palju imelisi funktsioone nad neile leiavad. Nagu näiteks see Chicken Man. Need kanad olid elus, kuid sihtpunkti jõudes on ilmselt nii mõnigi munemisvõimetu.



Rannas. Natan, lahe indoneeslane, tagaplaanil. 
Tahtsime ujuma minna...
Pehme kivi kose juures 



4 comments:

  1. ooohoohoh. Vaesed munemisvõimetud kanad. Ja mulle meeldib su pluus. Ja mitte, et ma ise viitsiks, aga kirjuta koolivärgist ka.

    ReplyDelete
  2. Nii tore, et kellelegi meeldib mu blogi!!!
    Koolivärgist teen varsti ühe postituse, wait for it.

    ReplyDelete
  3. Ägedad pildid! Kas need on tehtud su uue telefoniga?

    ReplyDelete