Sunday, November 18, 2012

Mis juhtus Karimun Jawal..


Indoneesias on arvatavasti 18 000 saart, et kõiki saari külastada võtab see oletavasti 48 aastat aega. Mina alustasin Karimunjawa ja veel kahe väiksema saarega.
Teekond Karimun Jawale oli küll tüütu aga seda väärt. Kokku 6 tundi bussiga ja 2 tundi laevaga. 
Siit pillun veel ühe fakti, et Karimunjawa tähendab java keeles " kivi, mis on visatud Jaavalt".


Selle pildi tegemise ajal ei olnud ma õnnelik.Istuda polnud kusagil ja kui hea koha leidsin siis tulid mingid nolkidest välismaalased mu vaate ette.


Lõpuks hakkas meie saar paistma ja tuju läks paremaks.


Esimenese asjana imestasin sadamas väga väga läbipaistva vee üle.(see pilt on võetud küll netist aga nii ta oligi):


Puhkasime, jalgu ja tagumikku busiisõidust, restoranis päikseloojangu saatel. Selleks ajaks oli tuju juba päris hea...



Häbi oleks sellel saarel olla ja mitte kala süüa. Võimalik, et parim kala mida kunagi söönud olen.


Järgmistel päevadel rentisime rolleri. Tiirutasime mööda saart ringi ja otsisime inimtühju randu. Meid saatis edu. 


Muusa saaga... Penny tahab teha fotonäituse ja aeg-ajalt olen poseerija


Tee paradiisi:


Mina ja mu boyfriend (või siis petis) päevitamas:


Muusa saaga jätk. Pahuralt paradiisis:



Vasakul olevas hotellis me ööbisimegi. NOT! In your dreams! Üks öö kõige odavamas toas maksab 600 000 ruphiat ehk umbes 60 eurot. Kuna hooaeg oli läbi siis seisis kuurort tühjana, õnneks.


Veel üks rand. Mängisin näkineidu. Nii soe vesi oli, et seal saaks kiirnuudleid keeta. Sel päeval oli taevas pilvisem:


Kui peaksin pildile pealkirja panema siis selleks oleks tsitaat: " Free your mind and your ass will fallow" Lihtsalt niisama supermani positsioonis. 


Postkaart:


Siis kui õnnelikud olime, et lõpuks saame päevitades pruuniks ja ei teadnud, et nädala pärast oleme nahka kooruvad maod:


Nii palju sinist!


Kiirustasime paadile tagasi, sest vesi hakkas tõusma. 


Järjekordselt ilus lõpetus suurepärasele päevale:


Siis kui me juba põlenud olime. Tol päeval olin mustlane.


Aga üks õhtu ei lõppenud hingematva päikseloojanguga vaid äikesetormi vaatamisega kail.Kusjuures vihma ei sadanud.


Ühes kohas kasvasid puukesed vees.Sinna viis laudtee, mis oli ka ainuke asi, mis tuletas meelde, et tegemist on rahvuspargiga ja oli näha mõningast pingutust.


Noh. Tegelikult juhtus palju rohkemat sel reisil aga kõike ka rääkida ja pildistada ei saa. Uskumatu, et ma seal käisin ja seda kõike nägin!

Aga.... Minnes randa, kuhu enamus turiste ei satu, peab enne liivale saamist ületama meetri pikkuse prahi valli. Oled jõudnud liiva peale ja proovid unustada selle selja taga oleva rõveduse. Lähed vette. Ei näe vetikaid. Näed kilekotte, mis on osaliselt juba looduse osaks saanud. Ujud. Ja sulle ujub vastu plastmass julja. Aga ometi on rand niiiiiiii ilus! Kuidas inimesed ei saa aru, et fucking kilekott ei ole looduse osa ja ära viska seda lihtsalt aknast välja! Selle olukorra nägemine on masendav, oksereaktsiooni tekitav. Looduse vägistamine. Minust on saanud kilekottide vihkaja.

3 comments:

  1. Te oleksite võinud sellest pilti teha. Sellest prahivallist ja kilekottidest.
    Aga tundub, et seal oli muidu fantastiline!

    ReplyDelete
  2. No paluks järgmine kord ühte pilti prahihunnikus, muidu ei suuda seda ilu ju enam taluda!
    Kade Kade Kade!

    ReplyDelete