Kui kogu Laose reisi jooksul saatis meid trantspordi ebaõnn - 5x minubussi katkiminemine, laeva bensiini otsasaamine, 2x istmete(kohtade) puudumine, tuk-tuki ülemaksmine jne siis lennukiga sõitmine õnnestus meil täielmääral. Ainult minu küünekäärid konfiskeeriti - nii jäigi lennuk kaaperdamata. Seejuures üle 100 ml Lao-lao pudelid ja 3 kg ylekaaluline käsipagas ei valmistanud neile mingit probleemi.
Jogja võttis meid vastu paduvihmaga, kuid sõbralike inimestega. Seejuures tahaksin ymberlykata fakti, et Laoslased on sõralikud. Need inimesed, kes seda väidavad ei ole ilmselgelt Indoneesias käinud. See inimeste külmus oligi kõige suurem kultuurišokk Laosest.
Väga ei viitsi praegu blogi kirjutada. Aga SUURE nõudluse pärast(egoist räägib siin) lausun mõne kuldse väljendi enda elukesest.
Laosest täpsemalt kirjutan varsti(koos piltidega). Kuigi ükski fraas, sõna või mõi muu tarkus ÕIS-ist ei anna edasi seda, mida kogesin. Ja ongi teil vaja kõike teada! Eksole.
Elust siis. Ühesõnaga valdas mind lennukis hirm, mitte allakukkumise vaid Indoneesiasse jõudmise ees. Kuhu ma õieti lähen, koju? külla? reisile? Kuidas nimetada mind eesootavat TÜHJA rohelist tuba?!!
Tead seda tunnet, kui tuled reisilt ja sind ootavad omakesed, käed suveniire anuvalt ettesirutatud, ootamisest veidi külmunud toit laual ja Sinul on rinnus õnnest lõhkemise tunne, kuid ees endiselt eestlaslik poker face ..?
Noh. minul ei olnud seda tunnet. Keegi ju ei oota mind. Ma ei tahtnud maanduda, et pettuda. Tahtsin lennata koju, päris KOJU!
Kuna mul polnud ju küünekääre, et lennukit kaaperdada, maandusime ikkagist Jogjas. :(
Õhtul enne uinumist oli mul siiski naeratus näol. Koju jõudes põrkasin kokku naabripoisiga, kellega tunnikese vestlesin, nägin majakaaslast Noed kellega nosisime koos riisi ja planeerisin Pennyga järgmiseks päevaks kohtumise. Nii ei olnudki üksi.
Lisaks postiivsetele inimestevahelistele kokkupõrgetele oli ka kogu majanduslik varustus tip-top korras. SEEHULGAS! Kindlasti märkad, et kasutan täpitähti! Minu arvuti, mis oli enne Laose reisi koomas, ärkas ootamatult üles! LISAKS! Puhur, mille meelga tuulutama jätsin ei olnudki ülekuumenenud ega leekides. VEEL! Poisid olid minu mootorratta eest tublisti hoolitsenud ning andsid nõu, mida kohendama peaks ja arvasid, et saaksid selle maha müüa miljoni kallimalt kui ostsin (Rõõmustage -miljoni eest saan teile rohkem suveniire osta)
Ainuke negatiivne noot oli, et kõik mu riided olid hallitama läinud ja niiskusepüüdja oli ääreni täis. Kuid selle probleemi andsin pesunaisele lahendamiseks.
Vot nii veerengi siin eluteel edasi. Kool ei ole veel alanud. Esmaspäeval lähen lastele inglise keeles juttu vestma ja teisipäeval saan tantsuõpetajaga kokku, sest tahetakse vist mingile festivalile esinema vms.
Homme on Muhammadil sünnipäev, ehk suur püha, mida tähistatakse paraadiga alun-alunil. Jant pidavat kestma NELI päeva. Töödrügavad eestlased ei saaks seda endale küll lubada.Eksole.
Õnne Muhammadile !
What was the message that Muhammade spread ? - Come to Islam
PS! Järsku on homme see päev kui leian tee Moslemuseni.
No comments:
Post a Comment