21.veebruar

Eelmisel õhtul täiendatud sõnavaraga, asusin taas enesekindlalt inglise keele tundi andma. Kuid kahjuks, ei vestnud me lumest ja ei saanudki uhkeldada uute väljenditega. Need õpilased on ikka nii targad! Kuid just sellist ingilse keele praktiseerimise tundi ongi neil vaja ja minu meelest on see väga leidlik idee juhtkonna poolt. Lasin neil siis omavahel eilsest päevast rääkida, parandasin natukene hääldust ja mängisime pantomiimi inglise keelsete väljendite peale. Väga hästi said hakkama.

Siiski suutsin ilusale tunnile „vereplekke“ lisada, küsides, kas neil oleks aega tundi teha reedel kell 11.00. Sain esireapoisilt mainitseva pilgu ja külmad sõnad“ We pray then“  Unustasin need palvetustest kriiskavad reedesed moššeed. :/ Vabandust... ilmselt selle lamba kaotasin ma huntidele.

Põhikooli matemaatika õpetaja ütles kunagi, et kui sa ise ennast ei kiida siis teevad seda sinu vaenlased.  Neid viimaseid mul loodetavasti veel ei ole. Aga kiidaks, et tänases Sunda tunnis ütles õps, et oo, sa oled kiire õppija. Jah, sain sellele kätekombinatsioonile üsna kiiresti pihta.  Ja enne seda tuli bizarre festivalilt tüdruk minuga rääkima, nagu ta närvilisest inglise keelest aru sain siis tahab ta minuga koostööd teha ja midagi seoses Jakartaga... Põnev, ütlesin muidugi JA! + ta ütles midagi sellist, et minu „pollute me“ töö oli tõeline kaasaegne tants... pss... no ma ei tea aga meelitatud oli ikkagist.

Pakuti keeleõpetaja tööd ka septembris, pidin kahjuks ei ütlema.

Kangesti tahaks Teile rääkida nendest esinemistest ja lagritsajuttu aga kuidagi ei ole enam isu. Nii et sellest seiklusest olete ilmselt ilma.  

Vandusin täna Petrale alla, et jah, mitte 4 vaid 3 kuud on jäänud naasemiseni! 

Pst. Ja jooga õpetaja ütles, et ta tahab järgmine nädal minust pilti teha, ilmselt mingis jooga poosis. See juhtub minuga juba teist korda hhahaha..ei no tore.