Kui lääneriikides avaldad
tüdrukule muljet enda Ferrari kollektsiooniga siis siin olime päris sillas
poisist kellel on kodus soe vesi, konditsioneer, reaalne dušš ja voodi(mitte
maas olev madrats). Nii lihtne ongi Indoneesias lääne tüdrukuid võrgutada.
Kui kohalik omab valgenahalist
sõpra on ta tegija. Valgenahaline tüdruksõber annab juba sotsiaalselt kõrgema
positsiooni. See tähendab meile, valgenahalistele, palju tähelepanu. Teine pool
on see, et lääne inimesed on palju lõdvema püksikummiga. Ehk pulmade raha jääb alles.
Muidugi ei ole kõik kohalikud sellised
nahhaalid ja kõik välismaalased püksikummita. Olen kohanud ka väga toredaid inimesi,
kes tõesti tahavad suhelda sinu kui isiksuse pärast, mitte nahavärvi. Siiski
tuleb ettevaatlik olla.
Lisaks minu kahvatule nahale on
mul indoneeslastele eriskummaliselt oranžid juuksed. Neil, tumedajuukselistel on raske juuksevärvi muuta. Nii,
et jään neile ekstra silma. Mõni päev tunnen ennast kui ahv puuris, kuid enamus
ajast kujutan, et olen superstaar. Mis mul ikka kaotada on, kui tahavad minuga
pilti teha siis palun väga. Pealegi juba lasteaiast peale olen tahtnud saada kuulsaks,
nüüd see juhtus. Pärast aastat hakkan kindlasti
puudust tundma poiste hüüetest tänaval „Gante“(loe:ilus) ja „i love you“. Siiski
pärast pikka väsitavat päeva tahaksin nad kõik enda lasersilmadega läbi seina
visata.
Kas olen juba mainud, et mango
hooaeg on alanud ?! Esimene märk sellest oli veider kolakas vastu katust--
mango. Nüüd näeb neid rohelisi ovaalikuid tänavatel. Õnneks ei ole veel ühegi
mango käest obadust pähe saanud. Tuleb olla sama ettevaatlik, kui Eestis talvel
maja ääres kõndides, et jääkamakaga vastu pead ei saaks. Siiski siiani pole
kuulnud ühestki mango poolt põhjustatud surmajuhtumist. Muidu puuviljad on
palju maitsevamad kui Eestis, nagu näiteks banaanid, mis on siin väiksed ja
nende seest võib mõningal juhul leida seemne, kuid mesimagusad. Odavatest ja maitsvatest
puuviljadest hakkan ka kindlasti puudust tundma.
Üleeile tähistasin tähtpäeva - kuu
aega Indoneesias.
Ausalt öeldes ei oodanud, et siin
olemine nii raske on. Aga sinna kuhu on mõtet minna ei vii kunagi otsetee.
Samas hakkan juba
nukrutsema, et umbes 8 kuu pärast sõidan Indoneesiast minema ja jälle saab üks eluetapp
läbi. Arvan, et esimene kuu oli kõige raskem ja õpetlikum terve aasta jooksul.
Mõnikord oli raske situatsiooni nautida, sest koduigatsus oli suur. Nüüd hakkab
igatsus taanduma ja siinse eluga olen juba üsnagi harjunud.
Vaadates Eestis tehtud umbes 2
kuu taguseid pilte, tundub see nii kauge aeg, nagu oleks aastaid möödunud.
Olenemata kultuurišokist, mis
ilmselt ei ole veel lõppenud, olen õnnelik, et mul on võimalus
siin olla. Nii, et julgelt teisele kuule vastu! Rohkem seiklusi, rohkem
õppetunde!
Life as a superstar:
:'( Kuu aega alles!
ReplyDeleteKuidas see lugu raskest elust nüüd oligi - joovad vanu veine, söövad hallitanud juustu,...
ReplyDeleteVärsked küpsed mangod (Mehhiko tuleb meelde), mereannid - naudi!
Lohutuseks, siin on ca 10 cm lund, kiilasjää.