Monday, October 8, 2012

Elevus



Kui lääneriikides avaldad tüdrukule muljet enda Ferrari kollektsiooniga siis siin olime päris sillas poisist kellel on kodus soe vesi, konditsioneer, reaalne dušš ja voodi(mitte maas olev madrats). Nii lihtne ongi Indoneesias lääne tüdrukuid võrgutada.

Kui kohalik omab valgenahalist sõpra on ta tegija. Valgenahaline tüdruksõber annab juba sotsiaalselt kõrgema positsiooni. See tähendab meile, valgenahalistele, palju tähelepanu. Teine pool on see, et lääne inimesed on palju lõdvema püksikummiga.  Ehk pulmade raha jääb alles.

Muidugi ei ole kõik kohalikud sellised nahhaalid ja kõik välismaalased püksikummita. Olen kohanud ka väga toredaid inimesi, kes tõesti tahavad suhelda sinu kui isiksuse pärast, mitte nahavärvi. Siiski tuleb ettevaatlik olla.

Lisaks minu kahvatule nahale on mul indoneeslastele eriskummaliselt oranžid juuksed.  Neil, tumedajuukselistel on raske juuksevärvi muuta. Nii, et jään neile ekstra silma. Mõni päev tunnen ennast kui ahv puuris, kuid enamus ajast kujutan, et olen superstaar. Mis mul ikka kaotada on, kui tahavad minuga pilti teha siis palun väga. Pealegi juba lasteaiast peale olen tahtnud saada kuulsaks, nüüd see juhtus. Pärast aastat hakkan kindlasti  puudust tundma poiste hüüetest tänaval  „Gante“(loe:ilus) ja „i love you“. Siiski pärast pikka väsitavat päeva tahaksin nad kõik enda lasersilmadega läbi seina visata.

Kas olen juba mainud, et mango hooaeg on alanud ?! Esimene märk sellest oli veider kolakas vastu katust-- mango. Nüüd näeb neid rohelisi ovaalikuid tänavatel. Õnneks ei ole veel ühegi mango käest obadust pähe saanud. Tuleb olla sama ettevaatlik, kui Eestis talvel maja ääres kõndides, et jääkamakaga vastu pead ei saaks. Siiski siiani pole kuulnud ühestki mango poolt põhjustatud surmajuhtumist. Muidu puuviljad on palju maitsevamad kui Eestis, nagu näiteks banaanid, mis on siin väiksed ja nende seest võib mõningal juhul leida seemne, kuid mesimagusad. Odavatest ja maitsvatest puuviljadest hakkan ka kindlasti puudust tundma.

Üleeile tähistasin tähtpäeva - kuu aega Indoneesias.

Ausalt öeldes ei oodanud, et siin olemine nii raske on. Aga sinna kuhu on mõtet minna ei vii kunagi otsetee.

Samas hakkan juba nukrutsema, et umbes 8 kuu pärast sõidan Indoneesiast minema ja jälle saab üks eluetapp läbi. Arvan, et esimene kuu oli kõige raskem ja õpetlikum terve aasta jooksul. Mõnikord oli raske situatsiooni nautida, sest koduigatsus oli suur. Nüüd hakkab igatsus taanduma ja siinse eluga olen juba üsnagi harjunud. 

Vaadates Eestis tehtud umbes 2 kuu taguseid pilte, tundub see nii kauge aeg, nagu oleks aastaid  möödunud. 
Olenemata kultuurišokist, mis ilmselt ei ole veel lõppenud, olen õnnelik, et mul on võimalus siin olla. Nii, et julgelt teisele kuule vastu! Rohkem seiklusi, rohkem õppetunde!


Life as a superstar: 


2 comments:

  1. Kuidas see lugu raskest elust nüüd oligi - joovad vanu veine, söövad hallitanud juustu,...
    Värsked küpsed mangod (Mehhiko tuleb meelde), mereannid - naudi!

    Lohutuseks, siin on ca 10 cm lund, kiilasjää.

    ReplyDelete