Wednesday, October 24, 2012

Merapi (Mountain of Fire)



“Tell me and I'll forget; show me and I may remember; involve me and I'll understand.”

Ületades sügavat jõeorgu, mis oli nüüd täiesti kuiv ja täis vulkaanikivimit, nähes mahajäetud maju ja õpetades vulkaanipurske tagajärjel vanemad kaotanud kurvasilmseid lapsi saad aru, et maavärin ei ole lihtsalt tühi vibratsioon ja kuum laava ei ole lihtsalt ilusat värvi möga.

Minu suurim kokkupuude vulkaanidega oli siiani 8 klassis, kui loodusõpetuse õpetaja tegi klassis minivulkaani. Mõne vulkaanipurske või maavärina toimumine, jättis mind päris külmaks, sest kõik see juhtus minust nii kaugel. Nii ka 2010 aastal kui Merapi laavat purskas ei mäleta sellest midagi.  Nüüd olen selle kõige keskel, enamus maavärinaid toimuvad minu lähedal ja mõni Indoneesia vulkaanidest on vahetpidamata aktiivne.

Isegi siin Indoneesias, kui sõber näitas mulle põletusarme, mille ta Merapil inimesi päästes sai või rääkis kuidas ta kaks nädalat ei näinud enda nahka, sest tuhka oli nii palju. Isegi siis ei võtnud vulkaane ja maavärinaid tõsiselt.

Merapi vulkaan asub Yogjakartast umbes 30 km kaugusel. Esimene märk Merapist oli tolm. Arvake ära, kes kiirustades maski/salli/ mõne muu suu ette pandava eseme koju jättis... Peatusime väikeses poekeses, kust ostsin sellise haigla maski. Tundin ennast sellega kui pirtsakas välismaalane, kes kardab kohalikelt surmavat grippi saada. Muidu kohalikke tundus paks tolm mitte häirivat.

Järgmine märk oli suur karjääri moodi kraav, mida pidime ületama ja kus sahmerdasid kiviklibu vedavad veoautod. Hiljem seletati, et siin said surma enamus inimesi, sest keegi ei oodanud, et laava nii kaugele tuleb mööda jõeorgu, kust see muidu kunagi voolanud pole. See koht asus Merapist rohkem kui 10 km kaugusel.

Esimene peatus oli pere juures, kes olid indoneeslase head sõbrad ja ühtlasi 2010 aasta Merapi plahvatuse ohvrid. Nagu aru sain siis pereliikmed jäid kõik terveks, sest valisid õige põgenemistee.
Küll aga surid kõik nende loomad ja hävines majatagune tubaka istandus. Piirkond on tuntud oma hea tubaka poolest. Aga nüüd on sinna midagi asemele istutatud: 
Maja taga laiutas see sama kraav, veider on mõelda, et seal voolas kuum laava ja veel veidram on mõelda, et seal oli jõgi: 



Teine peatus oli laste juures. See oli nagu Pirita ridaelamu ainult bambusest,  palju väiksem ja räpasem.

Lapsi oli igas vanuses. Enamus neist käisid ikka päris koolis ka. 


 Läänes on meil õppimiseks vaja mugavaid toole ja laude, kaasaaegseid õpikuid, piisavalt valgust, diplomeeritud õpetajaid ja alles siis võib-olla saab teadmisi omandama hakata. See kuidas indoneeslane ja natukene ka meie, Merapi lapsi õpetas oli tõestus, et ainus, mida õpetamiseks ja õppimiseks vaja läheb on tahe. Ja seda neil jätkus, lapsed asusid kõik väga usinalt ülesande kallale ja suhtusid suure lugupidamisega enda õpetajasse. Ilmselt lähme nii mõnigi kord külla tagasi, järsku õpetan paar lahedat loovtantsu trikkigi. ;)


Kahju oli sellest, et väga palju infot ei saanud sellest, mis nendega 2010 aastal juhtus. Aga võite ise ettekujutada millised õudusunenägusi nad öösiti näha võivad. 

Käib töö ja lõbu koos! Muidugi enne tööd käisime ka ühe väiksema mäe otsa ronimas. Meie indoneeslane arvas, et olime 2000 m kõrgusel ehk mitte kaugel Merapi tipust. Esimest korda elus olen nii kõrgel mäe otsas!


Õnnelikult tipus!

Õnnelikult orus:


Jep. Selline oli siis Merapi. 
Kujutasin ette, et on tõeliselt tore seiklus Merapit vallutada, ega oligi tore aga kokkuvõttes jäi järgi ainult kurb emotsioon.  Koju jõudes sain aru, et sooja veeta, korraliku voodita ja konditsioneerita on mul ikka kuradima hea elu!



2 comments: