“Tell me and I'll forget; show me and I may remember; involve me and I'll understand.”
Ületades sügavat jõeorgu, mis oli nüüd täiesti kuiv ja täis vulkaanikivimit, nähes mahajäetud maju ja õpetades vulkaanipurske tagajärjel vanemad kaotanud kurvasilmseid lapsi saad aru, et maavärin ei ole lihtsalt tühi vibratsioon ja kuum laava ei ole lihtsalt ilusat värvi möga.
Minu suurim kokkupuude vulkaanidega oli siiani 8 klassis,
kui loodusõpetuse õpetaja tegi klassis minivulkaani. Mõne vulkaanipurske
või maavärina toimumine, jättis mind päris külmaks, sest kõik see juhtus minust nii kaugel. Nii ka 2010 aastal kui Merapi laavat purskas ei mäleta sellest
midagi. Nüüd olen selle kõige keskel, enamus
maavärinaid toimuvad minu lähedal ja mõni Indoneesia vulkaanidest on
vahetpidamata aktiivne.
Isegi siin Indoneesias, kui sõber näitas mulle põletusarme,
mille ta Merapil inimesi päästes sai või rääkis kuidas ta kaks nädalat ei
näinud enda nahka, sest tuhka oli nii palju. Isegi siis ei võtnud vulkaane
ja maavärinaid tõsiselt.
Merapi vulkaan asub Yogjakartast umbes 30 km kaugusel. Esimene
märk Merapist oli tolm. Arvake ära, kes kiirustades maski/salli/ mõne muu suu
ette pandava eseme koju jättis... Peatusime väikeses poekeses, kust ostsin
sellise haigla maski. Tundin ennast sellega kui pirtsakas välismaalane, kes kardab
kohalikelt surmavat grippi saada. Muidu kohalikke tundus paks tolm mitte
häirivat.
Järgmine märk oli suur karjääri moodi kraav, mida pidime
ületama ja kus sahmerdasid kiviklibu vedavad veoautod. Hiljem seletati, et siin
said surma enamus inimesi, sest keegi ei oodanud, et laava nii kaugele tuleb
mööda jõeorgu, kust see muidu kunagi voolanud pole. See koht asus Merapist
rohkem kui 10 km kaugusel.
Esimene peatus oli pere juures, kes olid indoneeslase head
sõbrad ja ühtlasi 2010 aasta Merapi plahvatuse ohvrid. Nagu aru sain siis
pereliikmed jäid kõik terveks, sest valisid õige põgenemistee.
Küll aga surid kõik nende loomad ja hävines majatagune
tubaka istandus. Piirkond on tuntud oma hea tubaka poolest. Aga nüüd on sinna midagi asemele istutatud:
Maja taga laiutas see sama kraav, veider on mõelda, et seal voolas kuum laava ja veel veidram on mõelda, et seal oli jõgi:
Teine peatus oli laste juures. See oli nagu Pirita ridaelamu
ainult bambusest, palju väiksem ja räpasem.
Lapsi oli igas vanuses. Enamus neist käisid ikka päris koolis ka.
Kahju oli sellest, et väga palju infot ei saanud sellest, mis nendega 2010 aastal juhtus. Aga võite ise ettekujutada millised õudusunenägusi nad öösiti näha võivad.
Käib töö ja lõbu koos! Muidugi enne tööd käisime ka ühe väiksema mäe otsa ronimas. Meie indoneeslane arvas, et olime 2000 m kõrgusel ehk mitte kaugel Merapi tipust. Esimest korda elus olen nii kõrgel mäe otsas!
Õnnelikult tipus!
Õnnelikult orus:
Jep. Selline oli siis Merapi.
Kujutasin ette, et on tõeliselt tore seiklus Merapit vallutada, ega oligi tore aga kokkuvõttes jäi järgi ainult kurb emotsioon. Koju jõudes sain aru, et sooja veeta, korraliku voodita ja konditsioneerita on mul ikka kuradima hea elu!
Vägev, et selliseid seiklusi kogeda saad.
ReplyDeleteVauu!!!
ReplyDelete