Olen juba kolm
nädalat salamisi haudunud plaani oma esimese mäe vallutusretkest. Kuid iga
nädalavahetus on see edasilükkunud.
Neljapäeval võtsin plaanimise tõsisemalt ette. Leidsin endale
kompanjonideks paar indoneeslast ja mõne tükikese läänerahvast. Olin juba väga
õhinas, et nüüd viimaks, sel nädalavahetusel..! Kuid ei, selgus, et ilmad on
juba liiga vihmased ja Merapi vallutamine on eluohtlikuk muutunud, ehk
ametlikult ei tohiks matkama minna... Ei ei, armastan ennast liiga palju, et
riskima minna.
Veetsin siis selle reede ja laupäeva rõõmsalt enda
linnakeses. Reedel käisin ühel traditsioonilise tantsu festivalil(tõesti, neid
toimub siin igal nädalal) ja laupäeval käisin võhivõõra indoneeslase
sünnipäeval. Lõbus oli. Pühapäeva mõtlesin pühendada endale, lugeda raamatut ja
õppida keelt. AGA EI! Olin just enda keeleõpiku lahtilöönud ja süveneda
jõudnud, kui Petra, tore tšehhitar, saatis mulle sõnumi „Do u wanna come to
merapi now, to the village? Quic answer!“
No eks siis vastasin, et muidugi, olen 10 minuti pärast
valmis. Tegin maailma kiireima juuste pesu, otsisin paar matkahilpu selga ja
tuiskasin toast välja. Ja juba ootasid nad mind maja ees. Meid oli kokku 5 +
üks indoneeslane. Ega mul polnud õrna aimugi kuhu me tegelikult läheme. Tean,
et indoneeslane teeb Merapi küla lastega erinevaid tegevusi, õpetab inglise
keelt ja kauneid kunste. Olen siin harjunud, et ära parem küsi, just go with
the flow, sest kui sa küsid, ei vasta vastus tegelikkusele. Kuid, seda mis mind
ees ootas ei oleks küll osanud oodata...
põnev põnev, ära nüüd järjejutuga pikalt venita, me sureme siin uudishimu kätte ära!
ReplyDeleteSee oligi teaser ;)
ReplyDeleteMerapi vulkaan
ReplyDeleteMerapi on üks 129 Indoneesia aktiivsetest vulkaanidest, kuid praegu on ta plahvatusohtlikuim ja mitte ainult Indoneesia mastaabis, vaid kogu maailmas.
Tavaliselt toimuvad Merapil väiksemad pursked iga kahe-kolme aasta tagant, suuremad pursked aga 10-15 aasta järel. Kõige võimsamad ja inimohvritega lõppenud pursked toimusid 1006., 1786., 1822., 1872. ja 1930. aastal, kui hävisid 13 küla ja mäeveerult alla kihutanud püroklastilises pilves hukkus 1400 inimest. Püraklastiline pilves on kuumust kuni 3000 kraadi ja pilv jõuab halvimal juhul kuni seitsme kilomeetri, tavaliselt nelja kilomeetri kaugusele.
Ha ! See PREGU tähendab aastat 2006, mil see blogi, kust lõik võetud, on kirjutatud :)
ReplyDeletehttp://ivaretto.blogspot.se/2006_06_01_archive.html
Samast blogist veel:
ReplyDeleteEnamik jaavalasi on unustanud oma esivanemate majaehituskunsti, bambus ja palmileht on asendunud betooni ja saviga. Miks mitte, aga vaesematel inimestel pole raha, et kasutada betoonkonstruktsioonides terasarmatuuri. Nad valavad maja kandepostid ja –talad vaid tsemendisegust. Pole siis ime, et tugev raputus kõik pulbriks teeb.
Vot !!!