19.märts

Siia on nüüd mu perekond tulnud ja olnud. Turistitasime palju, küll ujusime ookeanis, küll roomasime koobastes, shoplesime tänavatel, rääkisime maailmaasjadest ja veetsime kvaliteetaega lihtsalt voodis lebades.

Pilte:

Sõitsime kolm päeva mööda randu. Vaadake minu ja Piia nahavaärvi erinevust. Kas te kõik seal Eestis olete sellised sinakas-valged?!

Mõni hetk enne hüpet.

kohalike 3in1: igapäevariietus, ujumisriietus ja liivaspüherdamisriietus:'

Mulle  meeldib selle pildi kompositsioon:

Päikeselisest rannast pimedasse koopasse.1,5 tundi pimedas koopas nabani vees kord kõndides, kord roomates. Lõpuks valguse nägemine tõi kergendusohku.

Mõnikord oli nii lihtne, näita ainult väikest kaladega vannikest ja võidki nad sinna jätta, sest see oli neile äärmiselt põnev. 

Leidsin õnneliku mehe kalmaariga kala püüdmas. Millisele kalale on kalmaar söödaks ?

Kookos 

Kivil istub väike konn....

Ahh.. kuidas ma vahest vihkan seda maailmakorda, et kõik lõppeb ükskord otsa. Eile saatsin nad Surabaya poole teele, kuigi kohtume reedel Balil, täitusid silmad ikkagi krokodilli pisaratega, kui neile bussijaamas lehvitasin. Ei teagi miks see nii kohutavalt kurb on, näen ju neid veel ja juba 2 kuu pärast olen tagasi Eestis.

Teatsin juba ette, et nende Indoneesiasse saabumisega hakkab ka mul omamoodi uus "ajastu" kui nii võib öelda. Nagu Petra mind hoiatas saingi tagantjärgi mõeldes perekonnalt kultuurišoki, kes tulid siia Läänelike normide nõudmistega. Nõnda tundusid nad alguses nagu ärahellitatud jõmpsikad, kui hotelli voodi ei olnud vb nii pehme või kitsid kui parkimismehele tuli maksta või ei saanud nad aru, miks mõni asi käib siin nii ja mitte teisiti. Aga sellega harjusin üsnagi kiiresti, ilmselt olin minagi selline kui enda jalakesed Indoneesiasse tõstsin.

Nii et tegin sellest mõned järeldused kuidas  muutunud olen viimase 6 ja poole kuuga.

Eile oli Petra sünnipäev. (Petra on lahe tšehhi tüdruk, kellega koos Laoses käisin). Läksime meie Indoneesia perekonnaga meie lemmik pizza kohta sööma. Lõpuks koosnes terve õhtu heietustest ja võrdlustest, kuidas kogu Indoneesia meile alguses tundus ja kuidas nüüd. Kuidas alguses mõne asja peale nii endast välja läksime ja kuid nüüd on nood meile igapäevased. Näiteks kui mul esimest korda mootorrattal kumm katki läks ja kuidas selle pärast nutma hakkasin. Nüüd on aga igasugune kummi katki minek või bensiini otsasaamine igapäevane ja täiesti emotsioonitu. Või  kuidas alguses endale kodu otsisime ja mitte ei leidnud ning et nüüd on kõik lahenenud nii loogiliselt ja õigesti. Kuidas alguses ei osanud oodatagi, et just nende inimestega nii lähedasteks saame. Rääkisime, mida me kõige rohkem kodumaalt igatseme ja lubasime kindlasti üksteisele külas käia! Tõdesime, et Märts ja Aprilli algus on ainuke aeg, kus kõik koos oleme, sest pärast seda tulevad mitmetele külalised või lähevad ise Indoneesiasse reisima. Kurb, et see kõik läbi saab.

Pärast peaaegult,et 7 kuud troopilises kliimas elatud on meil peaaegult, et eranditult terviseprobleemid- kellel tüüfus, kellel nahahaigus, kellel bakteri ja viiruse segus kõrge palavik, kellel on lihtsalt 3 päeva järjest olnud peavalu ja väike palavik(minul), kelle immuunsussüsteem on lihtsalt nõrgaks jäänud, et peab antibiootikume võtma. Nii et ei ole see midagi nii ilus ja tore siin päikese all lebotada. Tervise pärast on Sofial kurb plaan tagasi Mehhikosse lennata :(

Kokkuvõtteks. Lootes, et vanemate nägemine kaotab koduigatsuse mõneks ajaks oli ainult naiivne lootus, sest juba täna on mul suur igatsus Eesti ja seal elavate inimeste järele!


Isa üritas küll minu illusioone põrmustada, et ega seal Eestis ei ole kõik nii roosiline, kui ma praegu ette kujutan. Kuid mida juba enne öelnud olen siis 9 kuud Indoneesias elada on piisav, olgugi seal Eestis nii külm ja kõle kui tahes. Minu Indoneesia seiklus hakkab vaikselt lõpule lähenema.