Keelepeks elust

Mulle nii meeldib kui õpetaja on motiveeritud enda õpilaste õpetamisest! Tõeliselt tore on sellises tunnis olla , palju parema meele ja põnevusega ärkan hommikul kell 7 üles, et kooli minna.
See semester on mul vedanud-kõik õpetajad on motiveeritud.

Muidu on klassis kuni 35 õpilast ja maksimaalselt 3 õpetajat, vahel harva on õpetaja üksi.
Mulle tundub, et üldsielt on nad omavahel rollid jaotanud nii et üks on juhtiv ja teised abistavad. Siini ei ole nendevahelist kaklust näinud, ehk tundub, et see süsteem töötab neil

 Eriti meeldivad mulle Jatimi(Ida-Jaava tants) õpetajad, kes kunagi ei jäta midagi märkamata ja väga personaalselt annavad tagasisidet, kuigi õpetajaid on suur hulk
Sunda tantsu õpetajad, neid on lausa 3, on ka väga toredad ja tund ei ole igav, isegi siis kui ma õpetajate naljadest aru ei saa. Nii tore, kui nad suudavad väikese muutusega tunni nii palju huvitavamaks teha.

. Ainult baas koreograafia tund on tsipa igav. Juhtiv õpetaja on siiani käitunud päris ülbelt. Kuid see-eest on seal tunnis mul lemmikõpetaja, selline vaikne zen-tüüp, kõhn, hallide pikkade juustega, silmatõmblemis haigusega. Ta ei räägi kunagi klassi ees,kuid alatasa tantsib, kusagil saali nurgas. Kui see peatüüp jälle mingit mulli suust ajab, on mul hea meelelahutus teda jälgida. Kõige lahedam on see, kui meile antakse ülesanne improviseerida ja no ega ma ei saa ikka küll kõigest aru, mida nad ütlevad... siis tuleb zen-tüüp ja sosistab mulle kõrva inglise keeles. Nagu väike päkapikk.

Siis on veel mul tantsuteatri tund. Aga sinna ei ole ikka veel jõudnud. Nimelt pidavat õpetaja resideeruma Jakartas. Enne kui ta pagenes sain siiski temaga paar sõna rääkida. Nõnda sain teada, et ta on teinud koostööd koos Pina Bauchiga !!! Vaua-viva! Ootan põnevusega tema tunde.

Aga üldiselt kui ülesandest aru ei saa ja eestlaslik tagasihoidlikus ei luba üle klassi küsida siis mõtlen ise endale ülesande välja. Üsna põnev on nõnda.
Arvan, et pärast seda aastat on mu teisteliikumise jälgimise oskus 23456789 kordselt paranenud. Sest ohh.. selle aasta jooksul olen niiiiiii palju üritanud aru saada kuidas keegi liigub ja järeldusi teinud kuidas mina peaksin liikuma.

Üks edasiminek veel. Kui eelmine semester tuli meeleheitest väike pisar silma siis praeguse olukorra osas seda küll ei juhtu.

Ohh.. mõni kord tuleb kohe päris õhin peale kujutades ette, kuidas siin õpitud tantse eestis esitaksin, nii väga tahaksin jagada seda eriskummalist kultuuri, mis siin on!!

Aeg ikka jookseb eest ära! Nii palju on veel õppida ja näha.

Vanemad tulevad 3 päeva pärast !! Pean tunnistama, et veidi kardan nende tulekut. Siin on kuidagi nii ebareaalne elu ja nüüd nad tulevad meenutama, et reaalsus on ka olemas ja kõigi enda koormate ning kohustustega. Ohh. Aga igatsen neid küll palju! Kõiki igatsen

VIIMANE FAKT minu väiskest elukesest. Ehk värskeim avastus - ma ei naudi siin lihtsaid asju nagu Eestis, ei naudi vihmasadu, ilusat hommikut, lillelõhna, tuult juustes jne. Ei ole veel sellele imetabasele nähtusele seletust leidnud...Igatsus tekib lihtsate asjade järgi. :) Olen nagu jooksuteibil.