Viimane hapupiimane

Kas ma pole selle viimase hapupiimase postitusega kaua venitanud.

         Reaalsus selgus, kui mu Indoneesia numbrile, jah see on veel sees, kirjutas jooga sõbrants Dya.  

„Hey, How are you ? Long time no see you. I´m Dya. Do you still remember me?“

Me ei kohtu enam mitte kunagi aga mäletan teda kindlasti.

        Ühel hommikul helistas keegi kell 6.00, suurest unesegadusest, ei võtnud vastu ja ilmselt ei vasta sellele telefonile mitte kunagi. Kuid ometi hoian seda numbrit sees. Poes arvutan endiselt kõik Eurod Ruphiadesse. Kella vaadates arvutan, mis kellaaeg on Indoneesias.
Ma ei ole korraliku hüvasti jätnud selle maaga

Isegi kui Eesti kultuur on minu kultuur on sellega raske harjuda ja omaks võtta. Oleksin nagu mõnes mõttes ajuloputuse saanud viimase 10 kuuga.
                Nagu näiteks, seal vaadati viltu kui sul on miniseelik, siin on see väga ilus ja ahvatlev. Seal käteledi kõiki, liitudes või lahkudes seltskonnast siin parimal juhul viibatakse peaga ja kui ma kätlen siis imestatakse. Siin ei ole hilinemine aksepteeritud, seal oli see täiesti okei. Koerad on siin nunnud koduloomad, seal põlatakse neid. Eestis lasevad autod su sebra juures üle tee, seal mitte. Indoneesias oli valge nahk ilus, siin räägivad kõik kui pruunid nad olla tahaksid.
                 Rääkimata sellest, et kõik need 10 kuud olen ma üksi olnud, üldiselt mitte kellegagi arvestamata. Inimesed ei oodanud minult midagi, juba selle pärast, et nad ei teadnud mind.Nüüd on korraga mul perekond, sõbrad kellega  pean arvestama.  Õnneks nende vastuolude eest pugeda koju, kus 8 tundi päevast olen täiesti ÜKSI! Ma ei saa olla terve elu kookonis ja nagu emmekas kodus passida. Sestap olen planeerinud enda järgmised päevad täis kohtumisi sõpradega- ongi palju suveniire andmata.

                Sisendan endale, et seiklused Indoneesias olid küll maru toredad, aga see etapp  on läbi. Hakkasin endamisi Indoneesiale hüvasti jätma. Kirjutasin Dyale, et ei ela enam Indoneesias.Võtsin kõnekaardi välja ja peitsin sahtli sügavusse. Jaotasin kõik suveniirid, et neist lahti saaksin. Raamisin Indoneesiatantsu sertifikaadi.
Ja lõpuks... avasin enda Päeviku ja lugesin selle algusest lõpuni läbi, enne kui selle salajasse raamaturiiulisse, tolmu võtma asetasin, kuniks tulevikus ulatan selle enda lastele või lastelastele.

Näeb välja nagu piibel :)

See, Päevik, on minuga terve aasta kaasas käinud. Uskumatu on lugeda, kuidas see algas ja lõppes.

Sinna oli näiteks nii kirjutanud:

„Kaie küsis minu käest, kas mu reisil on ka mingi eesmärk või mida ma aasta jooksul kindlasti teha tahaks.
Ma polnud sellele enne mõelnud, või olin, kuid ei sõnastanud seda.
Arvan, et mu eesmärgiks on ennekõike õppida, nii ennast, kui ka maailma. Milline olen ma ilma turvatundeta, keeleoskamata.On mul üldse vaja kedagi enda kõrvale?
Tahiksin ennast võimalikult palju harida, suurendada enda maailmavaadet. Tunnen, et olen praegu veidi roheline. Siiski arvan, et reisi mõjusi tunnen alles mõne kuu/aasta pärast. Vähemasti nii ütleb kogemus. Võib-olla märkavad teised muutust paremini kui mina.
Kõige lõpus jään ikka samaks Käpsuks- mis mind nii väga muuta suudaks.
Õigus! Mu lemmik õppejõud ütles, et ta näeb minu sees küsimusi. Üritan selle reisi käigus leida see küsimus/ed ja vastus oleks ka nice.“


Nüüd tunnen, et olen veelgi rohkem rohelisem. Kas enda küsimustele vastused leidnud olen on veel liiga vara öelda. Kindlasti, mõningad, elumüsteeriumid on lahendatud.

„Kas tõesti olen olnud siin 4 päeva! Kui tagasi vaatan siis tundub nagu nädal aega- nii palju on juhtunud. Mida ma siis veel aasta pärast tunnen!?Kõik need päevad olen suu ammuli ringi käinud.“

Ja nii käisin ringi terve aasta- suu oli kärbseid täis ja süda jahtus ära. Ka praegu Eestis on mul sama tunne.

„Sain ametlikult miljonäriks!


Iga kuine rõõmuhetk. Kuid ei oleks selle rahaga hakkama saanud, ilma väikeste tööotsteta.

„Kõik seisavad ainult enda eest, musketärid on väljamõeldis.“

Tõde, mille õigsuses korduvalt veendusin.

„Fucking kukk kireb pidevalt akna all! Mootorimüra ümber maja. Ma ei suuda seda taluda! Tahaksin Eestisse teleporteeruda.“

Keskkonna häältega harjus kiiresti ära ka hommikuse moslemite palvelekutsega.

„Mind kiideti esimest korda Bali tunnis! Saadi mu keha hoiakust aru, et olen tantsija, jess, kõik pole veel kadunud!!!“

„Käisin täna maailmalõpus.“


Ja sattusin sinna veel mitmeid kordigi. See maa on lihtsalt nii müstiline!

„ Pean ennast meelega rõõmsaks suruma, sest vastasel juhul tekib igatsus. Mitte kodu ega Eesti vaid inimeste igatsus. Kas pean siin tõesti vastu terve aasta? Lennupiletid oleksid odavad aasta keskel...“


Lõputu igatsus!

„Aina rohkem ja rohkem ja rohkem hakkab mulle siin meeldima. Koolis on tore, sõpru olen leidnud, seiklusi on olnud, olen palju õppinud kõige kohta.“

Enamus õhtutel läksin ikkagi naeratusega magama.

„Ma ei meeldi endale“

Raskeim asi millega toime tulla

„Õhtul on nii mõnus mootorrattaga sõita, autosi on nõnda vähe, et tundsin ennast kuis kuningannana.“

Hiljem, kui kuulsin kaakidest, kes mootorratta seljast sind maha virutada tahavad, ei julgenud õhtul nii vabalt sõita.

„Mul pole vist kunagi nii palav olnud.“

Ja iga kord tundus aina palavam.

„Täna oli koduigatsuse asemel hirm. Selline hirm, mil kardad ilma põhjusetta homset päeva.“

See kordus, kuni leidsin kellegi kellega kõigest rääkida sain.

„Kui Karolin koju jõudis, hakkasid kuked juba kirema ja moslemid laulma“

Käisin vist peol

„Igatsen lund rohkem kui arvasin võimalikuks pidavat!“
„Mõningad asjad on juhtunud, mida ma ei soovinud mitte kunagi.“
„Note: Ära Eestisse tagasi minnes unusta, kui väsitav ja laisk oli kuuma ilmaga. Kuidas unistasid külmast ja jahedast ENERGIAST!“
„Maailmas on nii palju armastusväärseid inimesi.“

Tõesti on

„Ma armastan elu.Elu lõpuni. Mis iganes ka ei juhtuks.kõik lõppeb alati õnnelikult“

Hipilikud arusaamad elu mõnust, öistel tundidel.

--------------
„Ja ongi läbi! Me ei usu seda. Ma ei suuda! Minu seiklus reisides on siinkohal lõppenud, vähemalt 2 järgmiseks aastaks“

„Amsterdami lennujaam. KARDAN. Mul on tunne, et ma ei sobi siia kontrollitud ühiskonda. Piirid.Piirutlused. Keelud ja käsud. Tundub, nagu oleksin tulnukate maailma sattunud.“
------------------

Kui lugesin viimase kuupäevaga kirjutise, ohkasin kergendatult ja ei suutnud uskuda, et see aasta on läbi.Pidasin vastu. Ja mitte ainult. Ma elasin. Jah, seal oli nii  madalseisakuid ja ka hirme, kuid ka    pilvede peal kõndimist ja armastust.

Maailm on nii suur ja nii erinev. Nii palju on veel avastada ja õppida.

Aga mina tahan Eestis elada.
         Sest, ma tean, mis tunne on kui aastaajad vahetuvad. Milline on  leitsak enne vihma ja oskan hinnata vihmasaju maksimaalset tugevust. Oskan enam-vähem oletada iga bussis viibija tausta, ilma et peaksin sukelduma sultanite ja moslemite maailma. Ma tean kuidas lõhnab äsja niidetud hein ja mis häält teevad linnud. Ma tean eesti mere kohinat. Ma tean meie riigi ajalugu ja probleeme.Ma oskan Eesti keelt, tean kuidas kõlavad murrakud ja oskan teha nalja sõnakõlksude üle. Tean kuidas inimesed võivad reageerida. Tean, et  oleme tihti enesekesksed ja sõnaaherad. Tean, kuidas eestlased armastavad. Tean, mis tunne on igatseda lihtsaid asju kodumaast. Ja ma tean, et meie arv kahaneb iga aastaga ja võib-olla majanduslik ja poliitiline seisund ei ole kiita. Ma ei tea kas see tuleb sellest, et olen vaba Eesti  laps või muust aga iga kord kui keegi ütleb midagi halba Eesti kohta, kasvab mu tahe olla eestlane, nagu lohel päid juurde.

Pidin minema kaugele, et seda kõike tunda ja teada saada. Enam ei kibele nii hirmsasti välismaale, kuid kätt ette ka ei pane.Nüüd tean, et väljaspool Euroopat on ka võimalik elada ja maailma uksed on valla.


Lahe, et oli neid inimesi, kes viitsisid blogi lugeda.
Erilised tervitused lähevad ka Kaie emale :)

See oli ainult mu seikluse algus  !
Elu on seiklus  !
Ilusat suve

See pilt on puhtalt kadeduse tekitamiseks, sest see, mis mul seljas on MINU Bali tantsukostüüm :)

Tagurpidine kultuurišokk

Istun korraliku laua taga. Käisin just SOOJA dušši all. Hingan puhta õhu sõõme. Joon päris piima, mineraalvett ja ilma suhkruta kohvi.Sõidan autoga paremal pool teed(mõnikord kogemata ka vasakul  ). Pesen pesu pesumasinaga. Nuusutan lemmiklilli. Käin paljajalu ROHELISE muru peal. Magan päris voodis. Vaatan telekat. HELISTAN sõpradele ja vanematele. Kasutan KIIRET internetti.Söön musta leiba.

Need on asjad millest, 2 nädalat tagasi, Indoneesias unistasin, mida arvasin igatsevat. Eksisin!!! Neid ülal mainitud mugavusi ei ole mul vaja.

Selleks suureks saladuseks on , et laua taga istumist naudin siis kui ma ei istu üksi. Telekat naudin vaadata, kui saan kellegagi koos diktoreid nöökida. Paljajalu käin muru peal, et peenra vahel kükitava ema juurde jõuda. Päris voodis magan hästi kui keegi mu kõrval norskab.

Kui te arvate, et olen kõiki enda sõpru juba näinud siis eksid rängalt. Istun uhkelt oma Püümetsa kindluses. Võiksin siin olla kasvõi 3 kuud järjest nii, et ainsad inimesed keda näen on perekonnaliikmed. Seda ei juhtuks kunagi suurima rahvastusega Jaava saarel. Keegi tuleks kohe külla ilma küsimata või kiikaks üle aia. . Käisin ühel õhtul  rattaga sõitmas ja esimest korda pärismaailmaga kohtumas.

Sõita jalgrattaga mootorratta asemel oli paras jant. Esiteks oli ratas kuidagi eriti väike, vasaku käe pöial tõmbles pidevalt suunatule  järele, parem jalg tahtis pidurit vajutada ja parem silm külgvaate peeglit otsida.
Jäin siiski ellu.
 Sõit lõputute riisipõldude vahel läks ladusalt. Minust möödus 2 km peale umbes 5 autot! Ainult! Keerasin  lauda juurest väiksemale pinnasteele. Vasakul pool teed oli kuri pull, vältisin silmkontakti ja sõitsin  vilistades mööda. Tee aina keeras ja keerles. Käed hakkasid juba kividest surisima. See oli nagu tee varandustekambrisse- peab ületama takistusi. Enne veel kui olin mõtte lõpuni mõelnud seisid silmitsi  paksu metallketiga mis oli kinnitatud nii suure lukuga, mida ma  ei olnud enne näinud. Huvitav, mis varandust seal nii hoitakse - EESTLAST- naersin omaette. Keerasin otsa ringi ja väntasin tagasi koju.

 Kohtasin oma vanu klassivendasid, kuid mitte ainult neilt, kuulsin, kuidas nad paneksid kohe nelja tuule poole eestist kui võimalus oleks. Kuidas siin on kõik nii halb ja paha. Isa luges moraali, kuidas eestlased aina hajuvad ning oleme peatselt hävimas. Mida kinnitab fakt, et meie külakoolis lõpetas 8 inimest põhikooli, minu ajal 18. Noh,mina näen kogu olukorda hoopis vastupidisena aga enda taaskordset hipilikku arvamust siinkohal jagama ei hakka, hakatakse veel kividega loopima. Kuid tõesti, varsti ongi meil vaja panna eestlasi varakambrisse, kas siis meie vähesuse või ärajooksmise pärast.

Lugesin artikleid ala "How to cope with returning home alfter long term traveling". Ühtedeks targemateks sõnadeks olid, et mida kiiremini taipad, mis tunded valdavad koju tulemisega seoses, seda kiiremini saad ennast jalule.
Minu tunded kõiguvad suurest õnnest, sügava depressioonini.
 Kui nüüd kõik kivid südamelt minema visata siis  tundub, et kõik vanad tuttavad on eluga edasi läinud, kuid mina sammun endiselt kohapeal. Esimest korda tunnen, et olen muutunud, sest  ei sobitu oma vana mina "vormi". See on üsna vastik tunne.

Inimesed küll hoiatasid, kuid naasimine koju on palju raskem kui arvata oleksin osanud. Aga ka see on omamoodi seiklus ja pean lihtsalt üritame kõige paremal moel sellega hakkama saada.

Mul on tagurpidine kultuurišokk.

Adjöö!

Viimased

Viimase päeva hommik Indoneesias. Või tegelikult eelviimase, kuid homme olen enamus päevast muudel maadel. 

Mulle on endiselt uskumatu, et Indoneesiasse jõudsin. Võite aimata millise ebausuga suhtun fakti, et paari pärast olen tagasi kodus.

Kui te kahtlete, et kas kulunud väited vastvad tõele, nagu eestlaste musta leiva igatsus, siis võite minu sõna uskuda, et nii see tõesti on. Ei suuda oodata, mil saan tunnen tergelt kibedat musta leiva maitset suus. Juba 3 päeva pärast mängin müüdimurdjat ja testin ka tsitaat õigsust: „traveler feels complite when he uts the head to her own billow“
oo.. soe vesi, PÄRIS voodi, puhas õhk! Siit ma tulen!

Kõik äraminemise ettevalmistused on läinud äärmiselt edukalt! Kõik kostüümid on käes ja pakitud. (ja nad on niii ilusad)Kohvrile on lukk sõna otseses mõttes kinni punnitatud. Hüvasti jäetud nii mõne inimesega mitmendat korda, suveniirid on ostetud, natukene isegi nutetud.

Olen pidanud hunnikus asju minema viskama, sest nood lihtsalt ei mahu mu kohvri kilodesse ja nii on kogunenud suur prügihunnik. Terve aasta olen mööda vaadanud meie prügisüsteemist. Sest poisid tegelelesid sellega ja see lihtsalt haihtus aegajalt kusagile. Kuid nüüd tuli mul silmitsisesita tõsiasjaga, et pean enda kuhjatud prügi likvideerima. 

Küsisin, Noelt, majakaaslane Timur-Lestest,  et mida teha. Kui meil kord suur prügikatastroof kodus oli maksime kellegile ja prügi kadus, et kas saaks seda uuesti teha. Ta ütles, et jah. Hakkasin uurima, et kas tegu on prügiautoga vms(tean, pärast tervet aastat mõtlen nii lollilt).  Ja mis tuli välja, et süsteem käib nii -maksame enda naabrionule ja ta võtab prügi ja arvatavasti VISKAB SELLE JÕKKE  või põletab!!!! Appiiiii!
Miks ma olen tõesti terve enda elu õppinud rohelist mõtteviisi, käinud iga aasta Teeme Ära-l või Mets Puhtaks. Ja siin on inimestel lihtsalt nii ükskõik. Ma ei oska seda sõnadesse panna kui loll tunne mul on.  Aga mis valikud mul on, sest keegi ei tea prügimäe asukohta ja arvatavasti on too kaugel. Prügi põletada on sama julm kui jõkke visata... Ei taha nüüd mustama hakata viimast korda

Surusime pärastlõunal kolme tüdruku jõuga mu kohvri luku kinni. Pean peale panema sildi- plahvatusohtlik!


Homme lähme Sofiaga lahku :( :(

Tugevakesed

„I am stronger then yesterday...!“

 Laulsime Sofiaga mootorarattaga sõites. Ja itsitasime, et see laul räägib meist. Kuidas me „eile“ esimest korda mootorrattaga sõites värisesime. Kuidas meil nüüd kiiremad ja lühemad teed koju teada. Ei kohku kui keegi meile tuututab, vaid tuututame vastu ja sellest saab tuututamisduell. Kui juhtub õnnetus siis mis seal ikka, poputame oma haavu ja mootorratast ja oleme õnnelikud, et eluga pääsesime. Teame, kuidas valgusfoore vältida ja enam ei istu punase tule taga kui tahame vasakpööret sooritada- see on enamus ristmikutel lubatud. Teame kuidas käituda kui rehv katki läheb, arvan et oskaksime seda isegi parandada, sest oleme mitmeid kordi näinud töömehi seda tegemas.
Tagasivaadates tundub uskumatu, et oleme sellised situatsioonid üle elanud, see on meid kindlasti tugevamaks teinud. Tundub, et see oli alles eile kui esimene kuumaõhu soojus mu põski puutus -mäletan seda hetke selgelt.

Ei oska kirjeldada neid situatsioone mis on aasta jooksul olnud, kus suu vajub ammuli ja pobised enda ette: „ MA EI USU MA EI USU ! TÕESTI ON SEE VÕIMALIK?!“ ...ja on.

Võib-olla olin enne siia tulekut lihtsalt pime ülejäänud maailma osas.Häbenen enda lollust kui nüüd aus olla. Nagu näiteks ei uskunud, et 21.sajandil leidub endiselt metsas elavaid rahvaid. Minu jaoks oli suureks üllatuseks kui enamus siinseid lähedasi sõpru ei pea jõule nii nagu meie. Ja maailmas on nii palju inimesi, kes ei näe üldse välja nagu eestlased - valge nahk, heledad juuksed, sinised silmad. Kuidas olen terve enda elu ümritsetud ainult neist kahvanägudest ja blondijuukselitest, kes on tegelikult väike protsent kogu inimkonnast. Mu maailma keskmeks oli täielikult Euroopa, kuid nüüd näen maailma.

Võib-olla teadsin aga ei teadvustanud endale. Ja kui isegi nii on, siis tunnen ennast veelgi lollimana- kui palju võib olla neid asju, mida ma veel ei tea või ei teadvusta!? Kui palju on tegelikult väikses Eestis elamine  mu eluarusaama juhtinud...

Ja miks ma sõitsin Sofiaga ühel mootorrattal, sest ma müüsin enda oma maha! 3,8 miljonit – ütleks et hea hind. Kaotasin aastaga 1 miljoni ja loen ennast võitjaks nii rahaliselt, kui ka hingeliselt. ( Kuulen kuidas mu vanemad tegid siinkohal kergendusohke)

4 viimast päeva. Esimesed asjad on pakitud. Enamus suveniire ostetud. Täna müüsime kirbuturul  ülejääke - on päris palju riideid ja muid aksessuaare, mis kaasa ei võta.

Viimasel nädalad on küll olnud mu oma sisemiste tormidega. Kuid kui parasjagu enda toas asju, mõtteid ja südameid ei paki on olnud ülimalt tore aeg. Ja ei saa kuidagi eemale peletada hipilikku mõtet maailma iludusest ja armastusväärsetest inimestest mu ümber.

14.juuni kell 20.40 olen Tallinna sadamas. Huvitav kas siis on veel valge? Tahaksin  näha päikseloojangut merelt....

mmmmm...mootorrattad

The  hipi.

Pst. Sain enale uue hüüdnime Pumpkin- mu juuksed on punasemad kui varem. ooo.. tähelepanu keskpunkt siit ma tulen!

Ma tulen kojuuuu!

1 NÄDAL!

Jõuan Eestisse 14.juuni kell 20: 40 laevaga Tallinna sadamasse laevaga nimega KAROLIN. Päris lahe :)

Ma ei usu, et lähen. Endiselt tundub, et nii palju aega on. Juba lähen tagasi, see pole võimalik! Pole veel üle saanud siia tuleku šokist ja juba pean tagasi minema.

Aina rohkemate sõpradega peab hüvasti jätma, e-aile vahetama ja head elu soovima. Kui esimeste sõpraega lahku minemine oli väga kurb ja ei teadnud mida öelda siis nüüdseks on juba kindlad fraasid väljakujunenud.

Viimane koolipäev ja Traffic light festival

Täna oli viimane koolipäev ehk Sunda eksam.

Jagasin laiali väikese küsitlustiku enda kallitele klassikaaslastele.Lugesin juba väga huvitavaid vastuseid.

Jagasime kallistusi.

Hüüdsime:
" Caroline, don´t forget us"
" I will not, never"
"We will miss you !"

Sellega asi piirdus, sest egas see inglise keel ei ole neil nüüd kiita.

Igatahes oli armas.

Nüüd ajan enda kostüümi värki ja hakkan proove tegema, et esineda Eestis Indoneesia traditsioonilise tantsuga. Ma ei tea kuidas, ma ei tea kus aga ma teen seda. kindlasti.

;)

Mega lahe ürituse tegime: FIRST INTERNATIONAL TRAFFIC LIGHT FESTIVAL

Arutasime maailmaasju tšehhist pärit skulptoriga, rääksin, et olen alati tahtnud teha midagi valgusfoori ajal nagu kohalikud. Mõtlesime milline näeks välja skulptoristi ja tantsija koostöö. Arutasime aja üle.

Järgmine päev teatas ta mulle enesekindlalt: " Let´s do it!" Ja me tegimegi.

Pärast festivali, lendas ta Sulawesisse- järjekordne inimene, keda enam ei näe- People Come and Go.



* First, tähenda, et tuleb ka teine ja kolmas, millalgi*

Küla kuningriik

Hommikul, kui maja ees kohvi joon, jalutavad minust mööda väikesed printsessid ja printsid. Neil on alati juuksed kammitud ja mõne ilusa lipsu või klambriga ehitud. Printsidel on alati kõige lahedamate Hiina kartuunitegelastega koolikott, mis on ilmselgelt suurem kui nad ise.

Mõnikord jooksevad nad üksteisevõidu, mõnikord jalutavad aeglaselt, justkui arutades omavahel kuningriigi probleeme. Vahel viivad vanemad nad jalgrattaga, sel juhul istuvad nad, uhke näoga, bambusest ehitatud troonil.

Väiksemad printsessid ja printsid jäävad terveks päevaks koju ja mängivad omapead. ALATI hoolitsevad suuremad väiksemate eest. Neil on omad porilogus plätserdamise mängud, võidusõidud, aiast leitud keppidega võitlemine jne.

Irooniliseks muudab olukorra, et kuningriik kus nad elavad, ei haaku üldse nende suursusugusega. Tänav kus nad jalutavad on mudane, vesine, prahine. Nad on kui võõrkehad.

Ja kui nad mind märkavad jäävad nad suuammuli vahtima, aeglustavad sammu, käed vajuvad rippu ja sõnad ununevad huulilt. Nagu oleks tonti näinud. Julgemad astuvad lähemale, aremad itsitavad omavahel.

Jään oma küla printse ja printsesse igatsema.

Petra

9 kuud tagasi ütlesin, et kõik stipendaadid on toredad aga Petra, see tšehhitar, ei oleks kõige parem majakaaslane. Ja 9 kuud hiljem nutsin lennujaamas nagu väike tita kui ta lennukile saatsime.(Ja mitte ainult lennujaamas)

Sellega algas ka punkt, kus kõik hakkavad lahkuma. Meie väike Indoneesia perekond läheb laiali. Nädala pärast lähevad Olga ja Maciej ja kahe nädala pärast lähevad minu ja Sofia teed lahku ja olen üksi Jogjas.

Olen kindle, et meie viie teed ristuvad uuesti. Olgugi siis 10 või 1 aasta pärast.Isegi siis kui meie elud on praegusega võrreldes nagu must ja valge, on lihtne leida ühise keele. See kogemus siin on meid kõiki muutnud, ma oleme üksteist toetanud koduigatsuse, suhete, õpingute, rahanappuse ja kultuurišoki ajal. Võin kindel olla, et alati kui mul oli abi vaja olid nad seal. Ja olid isegi siis kui ei vajanud abi, vaid lihtsalt lähedust ja tehislikku kodutunnet. Meil tekkisid omad traditsioonid, nagu õhtul jalutamine, maja ees elutarkusi jagades või oma Family Sunday´s (sest just sel päeval oli kõigil koduigatsus). Meil olid omad tobedad laulud. Mõned tülid, kuid nagu õed-vennad muiste, leppisime pärast 5 minutit ära.Nägime üksteist kasvamas, meie sisemisi ja välimisi muutusi. Olime koos õnnelikud kui leidsime koduseid maitseelamusi ja olime selle nimel valmis käima kõikides Jogja kauplustes. Nutsime ja naersime lugematuid kordi üksteise õlgadel. Kirusime vihmahooaega ja liigset päiksepaistet. Nende rõõm pani mind naerma, nende kurubus olid minu pisarad. Kuidas ma saaksingi neid unustada!!!

Teadsime seda algusest peale, et mingi hetk lõppeb see kõik ja ei näe üksteist enam pikka aega. Kuid, EI!, see tuli liiga kiiresti! Liiga uskumatu. 

On nutetud ja taaskohtumis lubadusi antud, kuid endiselt on tunne, et kui lähen neile külla on Petra endiselt seal ja ütleb mulle rõõmsalt “ Ahhoi!“ Liiga uskumatu.

Elu on ring, ei ole lõppu ega algust. On ees ainult uued seiklused!

Tegelikult on palju juhtunud vahepeal, mõned väiksemad reisid. Mõned pildid.

Mees peata:

Päikeseloojangu nautlejad

Paranktritis rand

Kanaauto

Roheline tee vabrik

Merapi:

Vaade kakaokasvanduse lähedalt:

Mina ja Petra:

 „Ahhoi!“ – eile käisin tšehhikate peol.

 Enne seda olin nagu pailapsiini joonud ja harjutasin koolis, tundes ennast täieliku idioodina. Näen üsna tobe välja tehes Kalimantani linnulikku liikumist.

Läksin hotspoti ja jõin ingveriteed, sest kurk oli NATUKENE valus. Tšehhi peol olles hakkas kurk aga aina rohkem veidrusi tegema. Jõin suure tassi kuuma teed ära ja mõnda muud ürdijooki - midagi ei aidanud. 

Läksin kärmelt koju. Ostsin TO-LAKANGIN´i – see aitab alati kõige vastu. No kurja ei aidanud ikka küll.

Järgmisel päeval oli tähtis kooli minna, kell 7. No ikka ei läinu küll. Nüüd olengi terve päeva kodus olnud ja näinud unenägusi, kus kurk üles paistatab ja hingamist takistab. Petra, mu isiklik“arst“, tuleb mulle varsti järele ja viib haiglasse.

*Aga see-eest saavad kõhulihased tugevaks, sest iga neelatusega lööks keegi nagu jalaga kõhtu.*

Mul ei ole kunagi nii palju terviseprobleeme kaheksa kuu jooksul olnud.Ma saan aru, et Eestis on kerge haigeks jääda, sest on külm aga siin oleks nagu kõik tingimused terveks olemist soodustavada...

-------------------------------------

Haiglas käidud.

Arst vaatas taskulambiga mu kurku ja ehmatas.

 Taranataa. Mul on angiin, tšehhi keeles angiina. ;)

Noh see üks mandel või asi on paistes ja punane. 

Tere tulemast antibiootikumravi! :)

See on minu kurk:
(tegelikult ei ole aga umbes selline tunne on küll)

Silmus tõmbub koomale

Kolm päeva tagasi avalikustati järgmise aasta(2013-2014) Darmasiswa stipendiumi õnnelikud omanikud. Palju õnne ka kolmele eestlasele!

Ja mina... ostsin lõpuks pileti KOJU. 13 juunil saab minu aeg siin läbi ja 14 juuni jõuan koju praamiga. Tore, et minu, aasta kestnud, alaväärsustunne saab purustatud, kui praamile lähen põhjamaiselt suurte Soomlastega. Juhuu! Ma olen normaalne!
Ootan ka kohest kultuurišhokki purjus Eesti tööliste näol.

*VAU. Uskumatu. Seda ei saa kirjeldada. Olen samas väga õnnelik, et see aasta läbi on aga samas olen ka kurb. Veel on nii palju avastada ja õppida!*

Asjad, mis ma septembris kaasa võtsin:

Ja mis neist nüüd on saanud:

Paremal asuv punakas, lilleline kleit on kandmist leidnud ainult korra, sest on liiga lühike mootorrattaga sõitmiseks. 

Keskel asuv lilleline seelik on täiesti ribadeks.

 Sinine seelik on vahaplekke täis, tänu Batika tunnile. 

Valged püksid sinise seeliku kõrval on kasutust leidnud ainult turismipiirkonnas, sest on liiga lühikesed, nad on ka pesumajas natukene värvi  muutnud. Ja kui teraselt vaadata on nad ka hallitanud. :) 

Must-valged püksid on liiga palavad kandmiseks.

 Paremalpool olev valge särk on pesus topiliseks läinud.

 Kõik topid, mis olid trenniks mõeldud seisavad endiselt kohvris, sest trennis peab T-särki või pikkade käistega särki kandma.

Lagritsad, mis on AMMU juba söödud.

 Pruun päevik, mis on nüüdseks pooleni kirjutanud.

 Roheline ümmargune asi, mis on kõge mõttetum asi, sest tratnataa... see on sääsevõrk näole. Pole kordagi kasutanud. 

Vasakul olev telefon, mis kukkus juba teel Indoneesiasse WC-potti.

Nüüd ongi rohkem ruumi TEIE  suveniiridele ;)

Indoneesia juuksur

Taaskord kogesin seda veidrat Indoneesia juukselõikussüsteemi:
 Läbini märjad juuksed jaotatakse kolmeks salguks, kaks külgedele ja üks taha. Võetakse  puntihaaval kätte ja lõigatakse naks-naks maha. Sama tehakse ka tukaga. Volaaa! Ongi valmis! Ainult 15 minutit!

Sa võid neile alguses seletada, et millist lõikust tahad, kuid nad on programmeeritud masinad. Sel korral käis jutt 1-2 sentimeetrist. Olen täiesti kindel, et see juuksur sai aru. Tulemuseks on mu juuksed taas õlgadeni või tsipa pikemad nagu ka arvatavasti eelmisel naisel.

Siiski virisemiseks ei ole põhjust, lihtsalt nalajakas. Pealegi eelnes lõikusele 5 minuti pikkune peapesu koos mõnusa massaažiga, mis on vist alati iluteenuste sisse arvestatud.
Maksis ka vähe  15 000 ehk natukene üle 1 euro.

Milleks küll need Eesti juuksurid vähemasti tund aega kulutavad nagu oleks iga väike salk kulda. Aeg on hoopis raha! Keegi peaks neile Indoneesia konveierlõikust õpetama.

The plan!

Olen teid täitsa teadmatusse jätnud oma käekäigust. Uskuge, mitu korda on see valge  blogilehekülg avatud olnud uue postituse kirjutamiseks aga ei ole midagi kirjutada. Samas, nagu ikka, toimub iga päev midagi millest teile rääkida.

Tänagi ei ole sellist tuju. Jätan rääkimata sellest, mis on olnud. Mainiks ainult, et kõik  on väga tore olnud.

On alanud kojumineku plaanide haudumine. Tegin skeemi, mida näete alloleval pildil. Kõige parem, kuid mitte kõige kallim, lend on läbi Helsingi ja sealt praamiga Tallinnasse.

 Buss sõidab alati Viljandi-Tallinn suunal lennujaamast mööda.

 Kujutan siis alati ette kuidas inimesed seal kohtuvad või lahkuvad. Kuidas vanemad saadavad pisarsilmis lapsi Austraaliasse eneseotsingule, kuidas armunud üle pika aja südamevärinal jälle kohtuvad, mõni paanikas nooruk on šokeeritud esimesest külmast, mis lennujaamas näkku puhub, kuidas eluaegsed sõbrad näevad üksteist ja nagu ei olekski kunagi lahus olnud, kuidas keegi suundub tundmatule maale ja ta ei oska ettegi kujutada, mis teda ees ootab.

PÕNEVUS.KURBUS.MEELEHEIDE.ARMASTUS.RÕÕM.HEAOLU.KODU.OOTUS.ÄREVUS.MUUTUS.UUS ALGUS. PABISTAMINE. KIMBATUS. KIUSATUS.

Nii palju tundeid, selles ühes pisikeses Lennart Meri lennujaamas!

Aga nüüüd! Tuleksin ma tagasi PRAAMIGA. Koos haisvate ja purjus soomlastega! Kuuldes eestikeelt ümberringi, kuid siiski olles võimetu kellegagi rääkida!

Tegelikult see nii hull ka ei ole. Lihtsalt pean enda ideaalse lennujaama naasmise ümbermõtlema. 

Külaline

Tere tere tuhandetele fännidele!!!!!!!!!!! ;)

(nali)

Tegelikult olen, vähesest blogiaktiivsusest hoolimata, endiselt elus.

Mul on lihtsalt keegi külas- Mr Elari!

2 möödunud nädalat on veedetud väga mõnusalt.Kellegagi kogetut jagada on ikka palju parem, kui üksi imestada elu kummalisuse üle. 

Pühapäeval läheb see "pind silmas" jälle Eestisse. Olge siis palun viisakad ja kadestage tema pruuni nahka ja tuulest räsitud juukseid.

tango, Jatim, tuletants.

.

Ei ole küll kunagi öeldnud, aga mõelnud olen küll, et tangoga enda elu jooksul kokku ei puutu ja ega see väga mulle ei meeldikski. Võta näpust ! Liitusin tango kursusega ja see on nii siga-vinge! Partnerit mul pole aga mulle meeldib lihtsalt õppida tehnikat- nii poisi kui ka tüdruku oma. Kahju ainult, et ma varem ei liitunud, sest nüüd saan ainult 1 kuu õppida.

Valentino ja Anna ät the dancefloor!:

Väike videoklipp Indoneesia tuleteatrist, kes esinesid ühel üritusel ülikoolis: https://vimeo.com/63892594

Kui suvel tagasi tulen, tegelen tuletantsuga edasi(võite mind esinema kutsuda)

Sain endale kõristid ! Ida-Jaava traditsioonilises tantsus. Väike video on ka, kuid seal ei ole mul seda veel jala küljes, mõnel teisel on: https://vimeo.com/62128271

Eelmisel varakevadel tegin koreograafia Are lavastaja-huvijuhi lõputööle. Nüüd lähevad nad Soome esinema. Tutvustav link: http://www.kultuur.ut.ee/et/uudised/lavastus-parandajad-esinevad-rovaniemis-soome-tudengiteatrite-festivalil

Ja väke "treiler" etendusest: http://www.youtube.com/watch?v=U1xYdQ-u_rw

Vot.

Üldiselt mul suur koduigatsust ei ole olnud viimasel ajal. Pigem tekib juba Indoneesia igatsus- Uskumatu, et ainult 1 kuu ja 3 nädalat veel!

Esimene sats välismaalasi lahkus jaanuaris/veebruaris. Nüüd hakkab meie punt vaikselt pudenema. Järgmine nädal läheb Anna ja mul on sellest väga väga väga kahju. Veider. Elu on veider. Mõni inimene võib sulle nii palju õpetada ja uut energiat anda.

Aga mõni tuleb ka lühikeseks ajaks juurde! Elari tuleb esmaspäeval.

Solo ja templid

Kuna elu ei ole meile sündmusi lusikaga suu juurde toonud, otsustasime Nickolaga(tore Tüdruk Tšehhist) ohjad haarata ja sõita mootorratastega naaberlinna Soolosse.

Viimastel nädalatel ei ole meil Jogjas peaaegult, et üldse sadanud. Seda suurem oli meie üllatus ja ahastus, kui terve tee(umbes 60 km) kallas vanapagan pisaraid. Siiski neljapäeva õhtuks olime Solos nagu kaks kopikat. Magasime öö tuttava juures või pigem oli ta võhivõõras, sest Nickola oli teda ainult korra kohanud ja minu skoor oli veel avamata. Too aga osutus väga toredaks ja meeldivaks jutukaaslaseks, muideks.

Ärkasime hommikul vara, jätsime kommikesed tänutäheks ja andsime gaasi. Seda viimast pidime palju tallama, sest templid, mida vaatama tahtsime minna, asusid Lawu mäe jalamil(või kusagil seal kõrgel) ja mootorratas oleks hea meelega mäest hoopis teistpidi allaveerenud.

See-eest oli hing terve tee kinni, sest vaade oli NIII ilus. Templid olid veel ilusamad(õnneks päris ära ei lämbunud) 

Käisime kolme hindu templit vaatamas, minu lemmikumad templid, mida olen näinud. Esimene tempel oli kõige rahulikum ja harmoonilisem, mida olen kohanud. Mitte ühtegi inimest, peale meie ja õnneliku olemusega töötaja. Ümbrus oli puhas ja hoolitsetud. Meid ümbritses või olime ise pidevalt udupilve sees. Tahtsin selle peale "Hei muuuumiii.." laulu leelotada, sest nad "istusid" ka pilvede peal nagu meie.

Templi väravad:

Kilpkonn. Või saba ja peaga süda. Kuid tegelikult on see ?Wisnu? kes kilpkonnana veealusesse maailma läks.

Vagiina ja peenis. Kuna tempel on suunatud viljakusele siis võis selliseid sümboleid näha. Kartsime, et me Nickolaga jääme ka nüüd kogemata rasedaks. Seni ei ole õnneks midagi eriskummalist enda juures märganud.

Nickola oli tegelikult nendes templites käinud aga ta tahtis teha pilte. Osad pildid, mille olen siia postitusse pannud on tema tehtud. Au Nickolale!

Näiteks see on tema tehtud pilt. Mina töötan tegelikult templivalvurina, juhuks kui sa ei teadnud nagu näha sellel pildil.

Mis juhtus Londistega?

Selle templi leidmise üle olime väga rõõmsad, sest sinna viis salajane rada ja kui kaks teist on hästi tuntud siis selle juurde viitas ainult väike puust silt. Templi nimi oli seotud ahvidega, sest selle juures nähakse tihti ahve.

Edasi sõitsime aga Peruuse või Mehhikosse. Jah, samalaadi tempel! Olen seda alati näha tahtnud.

Miks on nii, et sellel ajal kui meie esivanemad nägid suurt vaeva, et savipotte voolida, tegid siinsed juba selliseid skulptuure!

Siis tõusis õhuniiskus 100% ligi ja meie varjusime warungi.

Tahtsime ka Lawu vulkaani vallutada, kuid kuna 2 päeva järjest oli sadanud ja meil ei olnud päris õiget varustust kaasas, kuulutasime selle plaani eluohtlikuks. Mina, va memmekas, tahtsin aga koju minna, sest õhtul oli tantsuetendus.

Ja kas tagasiteel sadas-MUIDUGI! Ja kas Jogjasse jõudes ootas meid ees kuiv ja päikseline ilm- MUIDUGI.

Kaerapudru hommik

Ärkasin üles ja tundsin kaerapudru keetmise lõhna. Täpselt selline lõhn mis pühapäeva hommikuti, Püümetsa kodus, mu teisel korrusel olevasse tuppa hõljub.
Kui aga toibusin unest, sain aru, et kaeraputru ei tee siin keegi ja lõhnaks oli hoopis prügipõletuse aroomid, mis tihti mu toa aknakesest sisse hõljuvad.

Aga kaeraputru sööks küll sel pühapäevasel hommikul.

PS! Ajavahe vähenes 4 tunniseks.

Sõit sõit linna ja pildid Balilt

Olen ilmselgelt lihtsalt nii ilus, et kõik mehed sõidavad mulle lihtsalt sisse. Mootorrattaga, muidugi. Või on mu nahk nii valge, et peegeldan neile valgust silma? või juuksed liialt punased?
See juhtus jälle. Eile. Olin teel Leenu juurde ja mingi tüüp sõitis kõrvalteelt lihtsalt sisse. Pole hullu, mina jäin püsti, tema kukkus ja vana romul tuli paar osa ära. See ei olnud absoluutselt minu süü. Aga muidugi, nähes valgenahkset tahtis, et ma talle maksaks. Muidugi ei olnud ma sellega nõus. Kutsusin enda kamraadid kohale.Tema kutsus enda sõpsid ja nii me arutasime. Lõpuks tuli politsei ka, kes istus teisel pool teed ja midagi ei teinud.

Lõpuks ütlesin, et sorry olen õpilane ja mul pole raha. Tegin vehkat.

Täna on Olga sünna ja lähme välja. Homme on vaba päev.

Huvitav kas vanemad on juba koju jõudnud, hakkasid eile õhtul Jakartast lendama.

Bali pilte, nagu lubatud :
Viimasel õhtul, enne vanemate Balisse minekut ostsime puuvilju :
Ps. see on Ahto karvane jalg, nii käest  ma ennast ei ole lasknud

Nii siis jõudsin mina ka nende juurde ja käisime "waterfalli" vaatamas(Pildil issi ja mina)

Sõitsime autuga mööda Bali ringi. (Ahto hakkas usklikuks)

Nägime igast hindutempleid, issi ratsutas ühe koletisega.(või kumb see koletis on..)

Siis saabusime jälle randa, kus olid sellised paadid ja me arvasime, et seal meres kasvatatakse pärleid ja tahtsime vaatama minna. Tõlkimises läks aga midagi sassi ja siis kui oleme Piia ja Ahtoga paati istunud põrutasime arvatavatest pärlikasvatus kohtadest mööda ja viskasime tamiili sisse ja hakkasime kala püüdma.

Üks kala oli teistest palju suurem. Kui teistest kalapaatidest möödasõitsime siis uhkustasime selle pirakaga.

Kõige ilusam(ja kallim) hotell kus peatusime. Olime ainsad külalised.Saime ka snorgeldada sääl

Pidev kreemitamine

Siis käisime ahvide metsas. Nood olid üsna vägivaldsed ja kui heaga pähklit või banaani ei andnud, võtsid vägisi.

Üks paksuke ei tahtnud teisest lahti lasta. Asi läks üsna vägivaldseks. Mina lämbusin naerukrampidesse, kui ema luua ulatas ja ütles isale :"Anna talle peksa!" (praegugi itsitan pisarateni)

Perekond: 

Nii pildid lõppesid. Väga tore oli Balil. Mulle meeldis, et seal ei olnud kriiskavaid moššeesi ja inimesed ei vaadanud valgenahalistele järgi.

Aga....

Minu meelest ei ole Bali midagi erilist. Pealegi rannad ei olnud seal nii ilusad kui ettekujutasin- ühtegi valge liivaga rand ei näinudki.

Ok. Siin, Jogjas, on elu ikka nagu on. Kõigil on veidikene depressioon. Kes ärkab  hommikul üles, mõttega, et oh, üks päev vähem, kes on ennast õpingutesse mässinud, kes on päevadläbi toas.
Minul endal läheb okeilt :) 

Loksun elurütmi

Täna varahommikul ütlesin vanematele aidaa! ja põrutasin Balilt tagasi Jogjasse, kus nüüd interneti kohvikus istun. Natukene sai lennujaamas nalja ka aga sellest ei räägi. (kiusu pärast)

Uskumatult nõme oli tagasi enda tuppa astuda. Ei tahaks üldse seal 2 kuud veel veeta. Iseenensest indoneesial pole midagi viga.

Dengue palavikust olen kosunud ja musklid on jõudu täis, et kooli vähkrema minna!. Täna teen selle raske asja ära, mille oleksin pidanud umbes 2 kuu eest tegema, ehk registreeruma ainetele. Aga kui enam ei saa- no siis on perses ja nutan terve ülejäänud kuud.

Ohh. Need vanemad on kõik mu mõtted ja elurütmi sassi paisanud, vastik vastik vastik. Tegelikul on tore saada sellist raputust. Aga raske on jälle rütmi puigelda. Aga eks neil on tagasi Eestisse jõudes veel raskem. (parastus)

2 kuud puhkusel olla oleks pikk aeg aga 2 kuud kusagil elada on lühike.

Koolis nägin punaste juustega prantslast, kes tuli kooli kohta uurima, sest tahab Jogjasse elama tulla kui tööd leiab. "Veidrik ikka"  mõtlesin ma algul aga ei öelnud midagi ja üritasin entusiasti mängida.




Aitäh mu truudele koertele, kes seda blogi ikka mõnikord loevad, väga nunnu! :) Teeksin teile kohe midagi head.
Ehk panen enda lõpmatul vabal ajal pilte ka üles Bali kohta.

Haiglaskäik

Indoneeslased on kaanid! Tõelised vampiirid!

Miks neil nii palju verd oli vaja! Või said nad minust valesti aru ja vereanalüüsi asemel hakkasid vereülekannet tegema!? Õnneks on nüüdseks sellest järgi ainult väike punane täpp süstla(pigem pumba) sisenemise kohal.

Kahjuks olid nad ka tulemuse jagamisega kitsid- mul on ainult dengue palavik. Ja mitte midagi muud ! Sofia sai küll lisaks dengue palavikule ka tüüfuse ja mingisuguse bakteri diagnoosi. Mina kaotasin.. oi kui kahju...
Siiski sõitisn võidukalt 39 kraadise palavikuga ise koju, kuidas ?- ei mäleta.

Nõnda ma siis eile maandusin Petra juurde, sest ilmtingimata ei tahtnud ta mind üksi koju jätta. Ülejäänud päeva ainult magasin, jõin ja pissisin, sest nii pidi dengue palavik kiiresti väljaminema.Paracetamoli võtsin ka. aga kui õhtul tundus toas olevat miinuskraadid ja  päriselt hakkas hirm nahavahele pugema, võtsin ühe Sofia dengue palaviku alandava tableti(mida mulle ei antud millegipärast).

Täna on täitsa palju parem olla. Eilse 39 kraadi asemel on ainult 37,5. Söögiisu on ka tagasi tulnud.

Peabki parem olema, sest homme sõidan BALILE!!!

jepikajeee! :)

Muide, Dengue palavikku saadakse sääskedelt.

19.märts

Siia on nüüd mu perekond tulnud ja olnud. Turistitasime palju, küll ujusime ookeanis, küll roomasime koobastes, shoplesime tänavatel, rääkisime maailmaasjadest ja veetsime kvaliteetaega lihtsalt voodis lebades.

Pilte:

Sõitsime kolm päeva mööda randu. Vaadake minu ja Piia nahavaärvi erinevust. Kas te kõik seal Eestis olete sellised sinakas-valged?!

Mõni hetk enne hüpet.

kohalike 3in1: igapäevariietus, ujumisriietus ja liivaspüherdamisriietus:'

Mulle  meeldib selle pildi kompositsioon:

Päikeselisest rannast pimedasse koopasse.1,5 tundi pimedas koopas nabani vees kord kõndides, kord roomates. Lõpuks valguse nägemine tõi kergendusohku.

Mõnikord oli nii lihtne, näita ainult väikest kaladega vannikest ja võidki nad sinna jätta, sest see oli neile äärmiselt põnev. 

Leidsin õnneliku mehe kalmaariga kala püüdmas. Millisele kalale on kalmaar söödaks ?

Kookos 

Kivil istub väike konn....

Ahh.. kuidas ma vahest vihkan seda maailmakorda, et kõik lõppeb ükskord otsa. Eile saatsin nad Surabaya poole teele, kuigi kohtume reedel Balil, täitusid silmad ikkagi krokodilli pisaratega, kui neile bussijaamas lehvitasin. Ei teagi miks see nii kohutavalt kurb on, näen ju neid veel ja juba 2 kuu pärast olen tagasi Eestis.

Teatsin juba ette, et nende Indoneesiasse saabumisega hakkab ka mul omamoodi uus "ajastu" kui nii võib öelda. Nagu Petra mind hoiatas saingi tagantjärgi mõeldes perekonnalt kultuurišoki, kes tulid siia Läänelike normide nõudmistega. Nõnda tundusid nad alguses nagu ärahellitatud jõmpsikad, kui hotelli voodi ei olnud vb nii pehme või kitsid kui parkimismehele tuli maksta või ei saanud nad aru, miks mõni asi käib siin nii ja mitte teisiti. Aga sellega harjusin üsnagi kiiresti, ilmselt olin minagi selline kui enda jalakesed Indoneesiasse tõstsin.

Nii et tegin sellest mõned järeldused kuidas  muutunud olen viimase 6 ja poole kuuga.

Eile oli Petra sünnipäev. (Petra on lahe tšehhi tüdruk, kellega koos Laoses käisin). Läksime meie Indoneesia perekonnaga meie lemmik pizza kohta sööma. Lõpuks koosnes terve õhtu heietustest ja võrdlustest, kuidas kogu Indoneesia meile alguses tundus ja kuidas nüüd. Kuidas alguses mõne asja peale nii endast välja läksime ja kuid nüüd on nood meile igapäevased. Näiteks kui mul esimest korda mootorrattal kumm katki läks ja kuidas selle pärast nutma hakkasin. Nüüd on aga igasugune kummi katki minek või bensiini otsasaamine igapäevane ja täiesti emotsioonitu. Või  kuidas alguses endale kodu otsisime ja mitte ei leidnud ning et nüüd on kõik lahenenud nii loogiliselt ja õigesti. Kuidas alguses ei osanud oodatagi, et just nende inimestega nii lähedasteks saame. Rääkisime, mida me kõige rohkem kodumaalt igatseme ja lubasime kindlasti üksteisele külas käia! Tõdesime, et Märts ja Aprilli algus on ainuke aeg, kus kõik koos oleme, sest pärast seda tulevad mitmetele külalised või lähevad ise Indoneesiasse reisima. Kurb, et see kõik läbi saab.

Pärast peaaegult,et 7 kuud troopilises kliimas elatud on meil peaaegult, et eranditult terviseprobleemid- kellel tüüfus, kellel nahahaigus, kellel bakteri ja viiruse segus kõrge palavik, kellel on lihtsalt 3 päeva järjest olnud peavalu ja väike palavik(minul), kelle immuunsussüsteem on lihtsalt nõrgaks jäänud, et peab antibiootikume võtma. Nii et ei ole see midagi nii ilus ja tore siin päikese all lebotada. Tervise pärast on Sofial kurb plaan tagasi Mehhikosse lennata :(

Kokkuvõtteks. Lootes, et vanemate nägemine kaotab koduigatsuse mõneks ajaks oli ainult naiivne lootus, sest juba täna on mul suur igatsus Eesti ja seal elavate inimeste järele!


Isa üritas küll minu illusioone põrmustada, et ega seal Eestis ei ole kõik nii roosiline, kui ma praegu ette kujutan. Kuid mida juba enne öelnud olen siis 9 kuud Indoneesias elada on piisav, olgugi seal Eestis nii külm ja kõle kui tahes. Minu Indoneesia seiklus hakkab vaikselt lõpule lähenema.